Sügis südamaal

Kumma,
ilmselt minu,
kätel on kummelilõhna,
südamaa sügist süda täis.

Igaviku äär
kraabib sääri,
põllu veer põlvi.

Kummargil iseenese kohal,
pilv pea kohal.
Mingu need kummikud, käigu kus!
Mina nüüd usun seda et...
... sügis jookseb sorinal vett;
... lootused jooksevad sahinal liiva;
... kiivused kiunudes kisuvad kiiva.

Saladus ainus, sahiseb
viimase puulehega võidu.
Sinuga maadlen,
saan võidu.

Hiljem häbiga hiilime
kummikud jalas kus kurat
käib õhtuti jalgu pesemas.

Seal varesed vanasti vihtlesid,
seal varsal vargsi käib kabi,
seal sääski sünnib sülemite kaupa.
Seal teemegi kaupa.
Vahetan oma vahetu ilme
kahe kahtlase kahvanäo vastu.
Kõigele, kõigele olen vastu.
Köögis koperdan tassi vastu.

Põrandal mustab nüüd musttuhat teed,
mis sa siin elad või oled või teed!
Karjataks korraks: Sügis on süles!
Ei saa, lapsed ärkavad üles,
hakkavad ägedalt maalima
laste maailma.
Põlved ja põsed värvised,
rahutu geen närvides.
Närivad nätsu ja ema südant.
Keelaks?
Ei ole mul südant.
Ei ole õhtuni välja.

Siis lõpuks läheme välja.
Noorkuu ja kase vahele
riputan kiige.
Olen maailma kõiksuse liige.
Kuigi seegi on
vaid kõiki katva katuse joon.

Kõigel, kõigel on teine toon,
nii sügisel, süljel kui südamel.
Sügisel siis, kui on midagi südamel.
Süljel siis, kui on midagi keelel.

Hommikul mõtleme haledal meelel
hall akna all,
koer kuudis.
See me maailm ja uudis.

...
Hiljem hakkame äiaga
kirveid teravaks käiama.
Lööme raksudes pakku,
iseenda eest
pakku.

Fotod: ARVI KRIIS