Lapsed on ikka toredad küll, kui sa neid tund tunni ja päev päeva järel õpetama ei pea. Igaüks on erineva näoga ja mis peaasi, erineva hingega. Hinge muidugi kohe ei näe, aga kui sa paned värvilise klaasi vahele, võid harvadel hetkedel ka hinge näha. Ning hinge nägemine võib sulle omakorda hinge minna.
Ühesõnaga ja kokkuvõttes: läksin tagasi kooli. Mitte oma kodukooli, Aseri Keskkooli, mille saatus on varsti põhikooliks muutuda, vaid Raasiku põhikooli.
Mis mind Raasikule vedas? Polnud ma seal, erinevalt kümnetest muudest Eesti paikadest, kordagi käinudki? Ilmselt oli see armsas ja sõbralikus toonis kiri, et tulge meile. Ja nii ma tulingi või läksingi. Jäin isegi minutikese hiljaks, tormasin majja, trepist üles, kampsun õpetajate tuppa, ametlik nägu ette ning põmm! 7. klassi uksest sisse.
Seitsmendikud võõrustasid mind tõeliselt kenasti. Tüdrukud istusid tahvli poolt vaadates vasakul ja poisid paremal. Tüdrukud olid tulnud kooli bussiga, autoga või jalgsi, poisid jalgratastega. Jalgrattaid oli maja ees terve pinu. Või isegi kaks.
Soovitasin poistele, et nad jalgrattapedaale vändates rahvaluulet looksid. Et väntasin korra, väntasin kaksi ja väntasin tüki kolmandatki...
Tüdrukud lubasid homme hommikul kontrollida, kuidas poistel luule välja tuli ja siis mulle ette kanda. Oma telefoninumbri unustasin küll andmata, aga eks nad saada siis meilile.
Seitsmendike järel tulid neljandikud. Neid olid hoopis rohkem ja nende vurts tundus ka hoopis teine. Rääkisin neile nii keerulist juttu, et veel natuke ja juba võiks nad kõrgkooli minna. Pärast sain muidugi ise ka aru, et olin liiga kõrgele roninud ja tulin tagurpidi alla. Lapsed ronisid ka minuga koos alla ega olnud üllatunudki.
Loomulikult, ilmas sünnib igasuguseid imeasju ja pealegi polnud ma ainus külalisõpetaja. Raasikul rabeles täna kuhjakaupa lasteluuletajaid, muusikuid, kunstnikke ja reetlinnasid. Neile oli isegi omaette kohvilaud õpetajate toa nurgas. Ja purk mett.
Igatahes on see üks väärt ettevõtmine, see "Tagasi kooli". Sest kui sa klassi ees hakkama saad, saad mujalgi. Ehk nagu öeldi filmis Karate-Kid´ile: "Kui sa riisipulkadega kärbse kätte saad, saad iga asjaga hakkama."
Soovitan teilegi proovida. Kui mitte tänavu, siis tuleval aastal. Ja kui mitte Raasikul, siis Riisukul, Ruusikul või Rõõsikul. Viimaste nimedega ma puhusin teile küll hambasse, aga mis see luule muud ongi kui hambasse puhumine. Neljanda klassiga puhusime Raasikul igatahes nii et aitas. Vähemalt mulle küll.
Ühesõnaga ja kokkuvõttes: läksin tagasi kooli. Mitte oma kodukooli, Aseri Keskkooli, mille saatus on varsti põhikooliks muutuda, vaid Raasiku põhikooli.
Mis mind Raasikule vedas? Polnud ma seal, erinevalt kümnetest muudest Eesti paikadest, kordagi käinudki? Ilmselt oli see armsas ja sõbralikus toonis kiri, et tulge meile. Ja nii ma tulingi või läksingi. Jäin isegi minutikese hiljaks, tormasin majja, trepist üles, kampsun õpetajate tuppa, ametlik nägu ette ning põmm! 7. klassi uksest sisse.
Seitsmendikud võõrustasid mind tõeliselt kenasti. Tüdrukud istusid tahvli poolt vaadates vasakul ja poisid paremal. Tüdrukud olid tulnud kooli bussiga, autoga või jalgsi, poisid jalgratastega. Jalgrattaid oli maja ees terve pinu. Või isegi kaks.
Soovitasin poistele, et nad jalgrattapedaale vändates rahvaluulet looksid. Et väntasin korra, väntasin kaksi ja väntasin tüki kolmandatki...
Tüdrukud lubasid homme hommikul kontrollida, kuidas poistel luule välja tuli ja siis mulle ette kanda. Oma telefoninumbri unustasin küll andmata, aga eks nad saada siis meilile.
Seitsmendike järel tulid neljandikud. Neid olid hoopis rohkem ja nende vurts tundus ka hoopis teine. Rääkisin neile nii keerulist juttu, et veel natuke ja juba võiks nad kõrgkooli minna. Pärast sain muidugi ise ka aru, et olin liiga kõrgele roninud ja tulin tagurpidi alla. Lapsed ronisid ka minuga koos alla ega olnud üllatunudki.
Loomulikult, ilmas sünnib igasuguseid imeasju ja pealegi polnud ma ainus külalisõpetaja. Raasikul rabeles täna kuhjakaupa lasteluuletajaid, muusikuid, kunstnikke ja reetlinnasid. Neile oli isegi omaette kohvilaud õpetajate toa nurgas. Ja purk mett.
Igatahes on see üks väärt ettevõtmine, see "Tagasi kooli". Sest kui sa klassi ees hakkama saad, saad mujalgi. Ehk nagu öeldi filmis Karate-Kid´ile: "Kui sa riisipulkadega kärbse kätte saad, saad iga asjaga hakkama."
Soovitan teilegi proovida. Kui mitte tänavu, siis tuleval aastal. Ja kui mitte Raasikul, siis Riisukul, Ruusikul või Rõõsikul. Viimaste nimedega ma puhusin teile küll hambasse, aga mis see luule muud ongi kui hambasse puhumine. Neljanda klassiga puhusime Raasikul igatahes nii et aitas. Vähemalt mulle küll.
No comments:
Post a Comment