Tühja sest kogemusest, tunda on vaja. Ja kui tunnet enam pole, ei tunne ka kingitud aastatest rõõmu. Olgu neid kasvõi sada. Parem elada üks päev lõvina, kui oled juba aastakümneid elanud lambana! Või kuidas see kõlas?
Igatahes ühel õhtul see juhtus. Viru-Nigulas, pastoraadi või teiste sõnadega muuseumi majas. Luuleõhtu, esinejaks Sulev Oll. (Maja näete pildil, mille võtsin Viru-Nigula valla kodulehelt)
"Ohhoo, või Olli-poiss luuletama akand! Poleks arvandki! Teame teist küll, see on ju see Metsise Mati vennapoeg. Näe, suureks teine kasvand ja kohe õige kosundki. Vist linnas ea elu peal. Meie omadestki on siin mõne loo kokku keerutand."Jah, tunnistan, olen küll keerutanud. See ongi minu oskus ja amet ja leivatöö. Ning leiba ei söö ainult mina ise, olgu see õigustuseks mu keerutamistele.
Nõnda, luuleõhtu siis. Lugesin, Lea ja Malle laulsid, Malle mängis kitarri ka. Oli armasaid ja omi inimesi, oli armsaid ja võõraid. Ahi küdes ja küünlad põlesid. Soe toas ja südametes. Tee tassis auras, jättes mulje, et kõik see siin oli praegu ja päris.
Aitäh Pille! Aitäh kõik teised. See oli esimene ja kordumatu!
No comments:
Post a Comment