Käisime hellad hiisi mööda

On üks ilus õhtu Purkus. Purku Purkuks, see paik pole teistele üleüldiselt nii tähtis kui purkulastele endale, keda oli kohal umbes paarkümmend.
Istusime ruumis, mille lagi meenutas kodanlikku aega või varast nõukogude oma. Päevavalguslambid oli aga hoopis hilisemad. Pruunid toolid veelgi hilisemad.
Aga mitte neist toolidest ei tahtnud ma rääkida, öelnuks üks riigimees, keda praegu kahjuks enam pole. Tahtsime rääkida hiitest ja muudest looduslikest pühapaikadest.
Rääkis Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem, kelle eluloo võiks juba praegu kivisse raiuda. Tema eestvõttel on Eestis looduslike pühapaikadega väga kaugele jõutud. Lausa ülikooli tasemel räägime hiitest ja ohvrikividest ning mitte enam muinasjuttu.
Kuid hirmus palju tööd on vaja veel teha. Käia vallast valda ja külast külla ja rääkida inimestele, kust nad pärit on. Sest inimese mälu valib. Kirikut ta veel teab, kuigi ta sealgi enam ei käi, aga meie endi, maarahva, pühasid kohti ei mäleta ta enam hoopiski.
Mõned meie seast veel teavad, aga ühtpidi peetakse neid ullikesteks, teisalt on nende hääl vanaks ja väetiks jäänud. Ei lähe nad laadaplatsile ega vallamajja kuulutama, et meie küla taga...
Aga võib küll olla, et just teie küla taga ongi see paik, kuhu maksaks minna, et igapäevaelus nappivat jõudu taastada. Kindlasti teie küla taga ongi, aga kus täpsemalt?
Ahto Kaasik ka ei tea. Pigem peaksid teadma seda kohalikud. "Küsige Ilse Rahkema käest!" hüüab Raikküla vallavanem saalist.
Aga kas minnakse lugematuid aastakümneid näinud Ilse juurde ning küsitakse? Võibolla peaks seesama vallavanem leidma omavalitsuse tühjast rahakotist nii palju raha, et keegi Ilse Rahkema teabe kirja paneks. Seda on palju. Aga kui kauaks? Niit, mis minevikku ja tulevikku ühendab, on katkemiseni pingul.
Ahto Kaasik kõneleb rahulikult ja veendunult. Ta on oma äratundmiseni jõudnud. Ta on saanud väärilise ameti – juhib Tartu Ülikooli Looduslike Pühapaikade keskust.Miks just tema? Vastuseks räägib Ahto ühe loo ajast, kui ta noore mehena Rakvere muuseumis töötas. Siis kohtus ta Ed. Vilde nim. kolhoosi esimehe Erich Eriltiga. Ning toona juba haige mees rääkis Ahtole loo, kuidas ta teadmatusest lasi maha raiuda hiie. Jah, teda püüti peatada, aga mees ei kuulanud. Liiga kaugele olid nihkunud loodusrahva esindaja ja kolhoosiesimehe mentaliteedid. Aga varsti pani mees, kes Erilti käsul hiie maha raius, käe enese külge. Ning Eriltit tabas insult, rabades mehe ratastooli.Oli see tõesti nii? Oli see "pärast seda" või "selle pärast"?. Vastust, seda selget ja paberil, ju pole. On hulk mäestusi, teateid, pärimuslugusid, legende. Ning Ahto Kaasik tegelebki nendega, püüdes tõele üha lähemale jõuda.Üks tõde on see, et paljusid looduslikke pühapaiku enam pole. Ja me ei leiagi neid. Nende juurde ei panda looduskaitse ega muinsuskaitse silti. Ning me olemegi ilma. Hoidkem siis neid, mis alles. Pühasid hiisi, allikaid, puid. Iga kodumaine puuliik võib ju olla hiiepuu.
Siis võtab Ahto Kaasik ette Purku kandi pühapaigad. "Ahsoo!", "Ahnii!" kõlab. Ei, ei ole kuulnudki. Võibolla Ilse teab...
Muidugi on raske teada, ega siis meie esivanemad hiie juurde silti pannud. Ei tahtnudki panna, sest ega kirikhärra ega mõisasaks hiit sallinud. Nende hiis oli kirik. Ja mitmed kirkud ehitatigi hiite kohale. Isegi Kuremäe klooster toetub vadjalaste kunagisele hiiepaigale.
Mis on selle loo moraal? Esiteks hoidke silmad lahti. Teiseks hoidke kõrvad lahti. Ja muidugi mõista hoidke hing lahti. Siis võite oma elurännakul kohata keda või mida iganes. Kas Ahto Kaasikut, kes kusagil maakohas hiitest kõneleb, või hiit ennast.
Kui hiit kohtate, istuge ja koguge seal jõudu. Viina ärge võtke, ega ühtegi oksa või lille ka ühes võtke. Võtke ühes see, mis teisse iseenesest koguneb.
Kes looduslikku pühapaika aga pildi pealt ära tunda tahab, mingu kiiresti Purkusse. Seal on üleval väike fotonäitus. Sellelt siin ka mõned pildid. Pisut murdunud puu pärineb Kiigeorust, lintidega puud Ilumäelt, hiieväravale koputaja Tammealuselt.