Käisime Kadriorus, sügisesel eesti kirjanduse laadal. Mida me nägime? Lette ja leti ääres inimesi, leti peal raamatuid. Vanu raamatuid ja mitte veel nii vanu. Või õigupoolest, kui vana üks raamat ikka olla saab. Mitusada aastat, aga mis see võrreldes ajaloo kulgemisega ikka on.
Mõned raamatud olid parajasti nii vanad, et nende endistel omanikel oli neist villand saanud. Osa teostest oli pandud müüki hinnaga 1 kroon tükk. Selles rubriigis nägin Jaan Anvelti raamatuid. Jah, olid kunagi riigikukutaja, revolutsionäär ja kirjanik, nüüd ei taha sind keegi, isegi ühe krooni eest mitte. Aeg on ümber saanud. Anvelt tuleb pehmeks keeta ja siis uuesti trükkida. Näiteks Diana Klasiks ja tema rahatuulutamiseks.
Aknast vaatas laata kunagine kultuskirjanik Eduard Vilde. Ei tea, kuidas Vildel endal läheb? Raamatukogudes ja poelettidel, mõtlen. Eks see mõisaaegne vägivald, tema raamatute üks valupunkte, ikka väga vanasse aega kuulu. Nüüd seda pole, oleme ju kõik võrdsed. Kui miskit on, siis perevägivald ja seksuaalne väärkohtlemine. Võllamäe Päärna ja tema kaasaegsete läbielamised jäävad meile võõraks. Kuigi mis see soolatud vitste vihin mõisatallis muud on kui üks seksuaalse alatooniga vägivald.
Välja, rahva sekka, Vilde ei tulnud. Mitmed ja mitmed inimesed aga tulid, olles tänavu esimest korda sügismantli selga saanud. Mantlid lõhnasid naftaliini järele. Et koid sisse ei lööks. See tähendab omakorda, et tõeline raamatukoi lõhnab naftaliini järele. Hea, et mingi tava siin muutuvas ühiskonnas ikka alles on!
Mõned raamatud olid parajasti nii vanad, et nende endistel omanikel oli neist villand saanud. Osa teostest oli pandud müüki hinnaga 1 kroon tükk. Selles rubriigis nägin Jaan Anvelti raamatuid. Jah, olid kunagi riigikukutaja, revolutsionäär ja kirjanik, nüüd ei taha sind keegi, isegi ühe krooni eest mitte. Aeg on ümber saanud. Anvelt tuleb pehmeks keeta ja siis uuesti trükkida. Näiteks Diana Klasiks ja tema rahatuulutamiseks.
Aknast vaatas laata kunagine kultuskirjanik Eduard Vilde. Ei tea, kuidas Vildel endal läheb? Raamatukogudes ja poelettidel, mõtlen. Eks see mõisaaegne vägivald, tema raamatute üks valupunkte, ikka väga vanasse aega kuulu. Nüüd seda pole, oleme ju kõik võrdsed. Kui miskit on, siis perevägivald ja seksuaalne väärkohtlemine. Võllamäe Päärna ja tema kaasaegsete läbielamised jäävad meile võõraks. Kuigi mis see soolatud vitste vihin mõisatallis muud on kui üks seksuaalse alatooniga vägivald.
Välja, rahva sekka, Vilde ei tulnud. Mitmed ja mitmed inimesed aga tulid, olles tänavu esimest korda sügismantli selga saanud. Mantlid lõhnasid naftaliini järele. Et koid sisse ei lööks. See tähendab omakorda, et tõeline raamatukoi lõhnab naftaliini järele. Hea, et mingi tava siin muutuvas ühiskonnas ikka alles on!
No comments:
Post a Comment