Mida öelda tädimehele?

Täna saatsime viimasele teekonnale mu tädimehe, täditütarde isa.
Oli kurb ja uskumatult päikesepaisteline päev.
Ütlesin tädimehele järele nii:
"Aeg on nagu tuul. Ta tuleb ja puudutab. Ning siis on ta läinud.
Ta käib oma teed, jookseb oma rada, jättes meid.
Jättes meid meie leina ja murega nagu polekski me kunagi olnud rõõmsad ja noored.
Nagu ei kandnukski me taevast oma õlgadel, uskudes võimatusse.
-
Meie elu on kaks hetke ja kõik see, mis jääb nende vahele.
Mõnikord on seda uskumatult palju.
Nii palju, et matab hinge, kui mõtleme sellest, kellest me ilma jäime.
Siis aga mõtleme teisiti: ta ei ole kuhugi kadunud.
Kõik on alles.
See kõik olemegi meie.
-
Me tahame unistada ja unustada.
Unustada selle, mis kord meile valu on teinud.
Unistada sellest, et meie lähedased on igavesti meie kõrval.
Ning et me ise oleme igavesed.
-
Me seisame siin, me oleme koos sellel sillal.
Aga me seisame silla erinevates otstes.
Me ei tea veel seda, mida tema juba teab.
See sild jääbki meie vahele, kuni me ise sellest üle jõuame.
Aga me loodame, et seal on soe ja valge,
et seal saavad vastuse ka need küsimused,
mida me siin isegi esitada ei julenud.
Või kui julgesime, siis ainult õhtuti voodisse heites.
Hetkel, kui läbi toa libises päeva viimane valguskiir.
-
Tee on käidud. Sammud loetud. Aeg mõõdetud.
Aga see soojus, mille sa oma karedate pihkudega külvasid, on alles.
See on elu seeme, millest igal aastal võrsuvad kevaded.
Sulle seekord viimane.
Järg on lihtsalt meie käes.
Karedate pihkudega külvamise järg."

Ma ütlesin veel, aga see siia enam ei mahu. Read lihtsalt saavad otsa.