Ilm oli üle pika aja sajune. Meeldivalt sajune, mitte sugugi rajune. Vihm vajus nagu pooleldi läbipaistev vannikardin taevast maa suunas.
Aga hommikuti pole ju looduse imetlemise aeg. Tähtis on hakata oma autost diislikütuse vingu välja ajama. Et olla enne naabreid tegija ja sundida neid närviliselt oma seina- ja lauakellasid vaatama. Või vähemalt mobiiltelefone.
Siiski tulin ma autost välja ning tõmbasin veel paar kopsutäit puhast kaselõhna. Kased annavad seda, muide, tasuta. Ainult et tuleb kohe hommikul küsima minna, sest päeva peale ilmuvad kurjad ning kadedad inimesed ning mürgitavad isegi selle kaselehtede lõhna, rääkimata muust.
Oi kui hea oli see lõhn! Nagu polnukski teisipäeva hommik, vaid laupäeva õhtu. Ning jaanipäeva aeg. Et kaseoksad saaks juba vihaks köita. Ning siis unustada. Unustada kõik ning lahustuda kõiges selles, milles üldse lahustuda on võimalik.
Foto on näpatud pärisfotograaf Sven Arbetilt.
No comments:
Post a Comment