Tahan saada heaks ja tõsiseltvõetavaks Jõuluvanaks. Juba täna riputan ma habeme ette, tõmban karvase servaga punase mütsi pähe, viskan kuue üll ja räägin sellest, kuidas Lapimaal elatakse.Ma räägin umbes nii: "Tere sõbrad! Seadke end nüüd valmis, unustage mure ja riid, visake kõrvale kõik igav ja tüütu ning hakake ootama. Sest ootamine on kõige ilusam aeg.
Oodata tuleb teil aga seepärast, et ma alles hakkan siit Lapimaalt tulema. Ning see tee on pikk. Nii pikk, et ükskõik millal ma tulema ei hakkaks, ikka jõuan teie uurde 24. detsembriks. Usinamad võivad muidugi välja arvutada mu liikumiskiiruse ja kindlasti imestavad, kui näevad mind, vana ausat taati, tuppa tatsamas, et kuidas üks vana mees üldse niisuguse maa maha kõndis. Aga kinnitan teile, et ükski tee pole liiga pikk, tähtis on vaid õigel ajal tulema või minema hakata. "
Nõnda kavatsen ma rääkida Jõuluvanaks olemisest kaamerate ees. "Aga kinki annad?" küsite. Muidugi annan! Kinkidest tahan rääkida umbes nii: "Aga enne, kui ma oma erksate põhjapõtradega siit kihutama hakkan, tahan ma teilt küsida, et miks te mind üldse ootate? Kas siis kink on see, mille pärast pean ma oma vanu jalgu vaevama ja ukselt uksele tatsama? Ei, ma tahan tuua teile midagi palju enamat. Ma tahan teile tuua teie lapsepõlve, teie sisemise soojuse, rõõmu, usu. Seepärast olen ma ammu visanud metsa tagasi vitsakimbu ja võtnud ühes purgi mett, et te kõik tunneksite pühade päevade magusat maitset."
"Aga luuletust ikka küsid?" pärite. Muidugi küsin, mis Jõuluvana ma muidu oleksin. Pealegi on luuletus just see sild, mida mööda hinged maailmas siia-sinna liiguvad. Nii et kui teil veel pole oma luuletust, leidke see. Võtke mõnest mõnusast raamatust või tehke ise. Selles ei peagi üle-rea-riimi olema. Peaasi, et seal on vägi, mis mu saani paigast tõmbab ja teie poole kihutama paneb. Kohtumiseni!
No comments:
Post a Comment