Aeg võtab mälestustelt ereduse ja jätab tunde. Mul on tunne, et ma sain nelja-aastasena Näärivanalt kingiks karu. See tunne võib küll petta, sest sama hästi võisin ma saada karu ka sünnipäevaks, aga praeguseks hetkeks pole seda enam kelleltki küsida. Näärivana läks Näärivanamaale tagasi, ema ja isa on samuti tagasi läinud.Karu on aga alles, istub päeval voodikatte peal ning ööseks kolib voodi otsa taha norisema. Möödunud 40 eluaastat pole tema välimust oluliselt kahjustanud, minu emotsionaalset sidet temaga samuti mitte. Ta on ikka Mõmm, kellega väiksena sai ka jõudu proovitud. Muidugi olen ma nüüd juba aastaid temast tugevam, aga pole Mõmmi suhtes uhke ega üleolev.
Mõmm ei istu voodil üksi. Tema paremal käel on Mõmmi, minu poja karu. Selle tõi Jõuluvana, kui mitte me ei kinkinud seda pojale sünnipäevaks. Aga pigem ikka Jõuluvana, sest talvel karud magavad ja siis on hea neid kingikotis ringi kanda.
Kahe aastalõpukaruga koos istub veel üks, minu isa karu. Võibolla sai isa selle samuti jõuludeks, igatahes saabus see abipakiga turvakodusse ja sattus seal mingil kombel isa riiulisse. Nüüd, kui isa enam riiuleid ei vaja, kolis karu meie juurde.
Kollast värvi karu ametlik nimi on eesti keelde tõlgituna karupoeg Puhh, aga me ei nimeta teda niiviisi. Me ei nimeta teda õieti kuidagi, aga kui ma ta hommikuti teiste kõrvale lapitekile tõstan, tean ma, mis karu nimi on. Ning mida lähemale jõuab karude kinkimise aeg, seda selgemini.
No comments:
Post a Comment