Pole kummalisemat kui elu ise

Ma elan: kord palvetaja, kord ikoon. Vahel loon,
ahman aegadelt annet, võtan võõrastelt võlgu, tahan, kuigi ei tohi.
Jalgadel kastemärg  rohi.

Ma elan, elan välja, jooksen, teed ei kulge,
ise ei julge igatseda pelgu- või peidupaika, aga

kuri ilm kuulab ukse taga,
ehmun, juba on eestoas.

Ma elan, suviti vahel ka heinakärpa all.
tunnen paksu palveraamatut sõrme all, 

maa sooja jahedust külje all,
kastet talla all.

Ma elan, sõnad on mu eluviis, laused mu lagi, põimumised põrandad.

Astun trepile, mul on lai naeratus,  ilus silmale,
muu jagage ilmale!

Ma elan, takerdun talutares,
hallvares mu arvepidaja, rähn rätsep.

Valutan südant, kurdan, miski ei alga.
Villased sokid lähevad valesti jalga.

Ma elan, maailm muidugi minevik,
jääaja järelehüüd, rabelus rabades,
allaand hallaööl,

terav nuga
mu muistse naise vööl.

Ma elan, valan rõõme vaevadeks,
haabjad Noa laevadeks,
kõverat nuga kuuks, eluringi ristipuuks.

Kõige lõpuks, eks
maised teen taevasteks.

  

Ma elan, tean, sügis valutab pohlavartes,
sügis valutab hommikuid kartes,

sügis on seeliku koreda koega,
sügis on üksiku üheksa poega.

  

Ma elan, luud veidi valudes, lumi õuel, sadu saludes.

räästais jää ei jää kauemaks kui vaja.

Ise olen toaline,
ise elumaja.

Ma elan, üle talve veel kindlasti.
Jääpurikas sula ilmaga liivakell, külmaga kirikukell.

Muidugi on mul hobune ja saan.
Suviti kaotan, talviti saan.

Ma elan, korrutan eitedega ajalõngu,
ei põlga võlgu järeltuleva põlve ees

mõte on siis meestel mõõgaks,
lembus naistel lees.

Ma elan talviti vanas luteri kirikus, kohe altari taga

Enamasti olen unine, muul ajal vaga.
Õige tasa
kõnelen Jumalaga. 

Ma elan, jälle tõuseb päike, sada rada, tuhat teed.
Üks joob kohvi, teine pärnaõieteed.

Kolmas, see koonuga, üldse ei pelga paljast,
viskab hommikul haljast.

Ma elan, kevad on käes, aida võtmed naise käes,
sööme mis saame, siis salgame

vale käib vaevaga jalgadel.

Ma elan, teate mind vist,
ülistan elu, kardan elamist,
kõrgust kardan ja pahandust.
Õhtuti varakult lukustan ust.

Ma elan, panen silmad kinni,
pilved libisevad pikkamisi üle lae.
Lagi on valge kae
igaviku silmadel.

Ma elan, kõik see kokku on luuletus,
kuhi tähti ja riimiriiv,

kell tiksub, kahe löögi vahel
virgub viiv.

Kui tuleb tuju joonistada puud

Tea ütles, et nad lähevad õpsidega Agnese juurde. Kunsti tegema, trükipressiga. Elasin teemasse sisse, pakkusin kogu oma kunstialaste teadmiste kogumist. Nimetasin sõnu "kuivnõel", "akvatinta" ning "linoollõige". Tea aga soovis pigem mõtisklust teemal "puu", et igaühel oleks kergem oma puu üles leida ning rasket vänta keerutades paberile trükkida.
Mõtiskluse tulemus sai selline:

Valisin õunapuu,

keldrites talviti palju nüüd mahla ja moosi.

Valisin roosipuu,

hommikul igal kinkida võin sulle roosi.

Valisin pihlapuu,

pihlad mu pihkudes tunduvad kuidagi tunased.

Valisin palmipuu,

palmide taga on loojangud aafrikapunased.

Valisin kummipuu,

kummikud jalas käin kastmas teda ma kannuga.

Valisin ilmapuu,

ilma asjata maailma pandiks ei andnud ma.

Valisin halupuu,

talviti tubades olla on kindlasti hubasem.

Valisin elupuu,

elada nii nagu soovin mul ometi lubage!
Foto: ARVI KRIIS

Südamel, see tähendab, on kaks ülesannet

Aeg-ajalt kutsutakse mind luuletusi lugema. Just parajasti nii tihedalt, et meelest ei läheks. No see, et ma olen luuletaja või nii. Lasteluuletaja enamasti.
Ühel päeval kõmpisin jällegi, luuleraamatute kott (riidest, kassi pildiga, Agnes kinkis) käes ühe Tallinna kooli poole. Seal lugesin kevadest, vanasõnadest, rahvakalendrist, armastusest pisut ka.
Küsiti kõiksugu küsimusi. Üks põrutas selle õige raske. "Kust luuletused tulevad?" küsis ta.
No ma ei tea, kuskohast. Aga lapsele nii vastata ei saa. Mõtlesin siis kiiresti. No kusagilt kõhust nad tulema hakkavad, alustasin. Maost, maksast, siis liiguvad läbi südame...
"Kas südamel on siis kaks ülesannet?" küsis seepeale poiss.
No jäin vakka. Sõnad said otsa.
Kogusin ennast. "Jah, on küll kaks ülesannet," tunnistasin siis. "Üks ülesanne on hoida püsti inimese keha, teine, et hoida tema hinge."
Igatahes olen edaspidi ettevaatlikum. Küsimusi esitada eriti ei luba. Või kui, siis et "palju te kaalute?", "kas teil lapsi ka on?", "mis marki auto teil on?"
Siis vastan: kaalun veidi rohkem kui sada kilogrammi, seega rohkem, kui ise sooviks. Lapsi on kaks, tütar ja poeg, aga nad on juba suured. Peugeot 508.    

Ootamatu naabripoiss ammu kadunud ajast

Ühel heal päeval, selsamal juhuslikult, kui ma isa kodukülla Urtjasse pöörasin, jõudsin ka Kiviõli lähedal asuvasse Uuemõisa külla, mille nüüdne nimi on Koljala.
Sealt on pärit mu ema Valve, seal elasid tema isa Harald ning ema Emilie-Wilhelmine Elm, sealt tagasi Juhan ja Maarja Elm. Seega olen sellest külast pärit vanaisa poolt.
Sõitsin, tasutaks koerte haukumine, küla vahelt läbi. Silmasin üht eriti mahajäetud ning eriti armetus seisus maja ning kõrvalhoonet. "Needsamad ongi," ütlesin ma. Keerasin eemal auto ringi ja suristasin tagasi sõita. Siiski otsustasin peatuda taadi juures, kel uhkuse märgiks peas USA sümboolikaga müts.
"Kaua ka siin elate?" tegin juttu.
"77 aastat!" vastas ta.
"Elmi Haraldit mäletate?"
"Miks ei!" vastas ta. "Kõiki mäletan. Ilse, Valve, Asta ja Peeter on ka juba surnud."
"Mina olen Valve poeg!"
"Ahsoo, jah, Kalev veel käis siin kedagi matmas, mäletan."
 "Aga, kui tohib küsida, kes Teie olete?"
"Nahkuri Lembit, nende naabripoiss!"
 Nii tutvusin siis naabripoisiga, kes mäletas ema sellisena, nagu see kodukülast 1952. aastal Ambla põllutöökooli läks. Lubasime veel kohtuda. Võtan onupoeg Jaanuse ühes. Ehk ka pooliku. Poolikuga saab teinekord pooleli jäänud elusid edukalt lappida.

Kõne sünnipäevale pühendatud retroõhtul

Armsad sõbrad.

Mõni aeg tagasi istusin ma poega oodates autos, lasin esiistme alla, sulgesin silmad ning jäin kuulatama. Miski tundus äkki väga tuttav.

Tundsin, et ma olen tegelikult oma kodus Aseris, üleval toas. On suvi ning vihm sajab meie katuse väikestele eterniitplaatidele.

See oli nii kummaline tunne. Mõtlesin, et näed, maailm on aastatega teiseks saanud, ehk ka mina hoopis teiseks saanud, käin teisi teid ja mõtlen teisi mõtteid, aga vihm on seesama. Vihm on ikka rahutooja, selle tunde tekitaja, et nii hea on vihma ajal olla, kui sul on katus pea kohal.

 Ma pole sellest tüübist, kes suure valingu ajal välja jooksevad, lompides karglevad, kiljuvad ja naervad. Ma olen pigem see, kes kuulab vaikselt, püüdes eristada iga piisa kukkumise väikest põksu.

Aga toona, autos mõtlesin veel, et Tea jälle sätib tähistel õhtutel end seisma nii, nagu ta mäletab, et ta oma kodutrepil tähti vaatas. Küllap me vajame siis seda vihma ning neid tähti, sest need on ühed vähesed, mis tunduvad üha uued ja samal ajal igavesed.

Mul on väga hea meel, et me saime tänasel õhtul teiega koos olla. See polnud sugugi tavaline õhtu. See oli segu sellest vihmast, mis meie juustesse sadanud ning nendest tähtedest, mis meie südametesse igatsust toonud.

Ma olen ühtaegu rõõmus selle üle, et mis on olnud, aga kurb seepärast, et kõik see on juba olnud. Ma olen rõõmus selle üle, et te tulite, aga kurb, et lahkute.

Minge siiski rahus, sõbrad. Paistku ikka teie taevas kodused tähed, lõhnaku needsamad sirelid ning toksigu vastu katust ikka seesama vihm, mis teid lapsena magama uinutas. 

Mõnd, mis ei unune, vaid vajub unustusse

Ühel päeval, kui mul avanes võimalus kasutada hea maastikuvõimega prooviautot, otsustasin sõita minevikku. Minevik, teadagi, algab mul umbes sealt, kus algab ka Lääne-Virumaa. Seal laulavad linnud teisiti, seal sajab vihm teisiti, lõhnab maa teisiti.
No vot, sõitsin mööda teed ja mõtlesin, et jõuan Viru-Nigula surnuiale, käin vanemate haual ning kolan siis nii kaua, kui isu täis saab. Vaatan nagu mu isa omal ajal, esmalt kabeli otsaaknast sisse, seejärel, kes värsketesse haudadesse maetud. Uurin mõnd kirja kivil ja nii edasi.

Sämi juures tundsin aga, et pean pöörama isa koduküla poole, Urtjasse.
Sel kevadel polnud ükski auto sinna veel jõudnud, metsa vahel oli lumiseid tallamata lõike. Tallasin siis.
Tasuks sain kuulata täielikku vaikust, mida ilmestas vaid liblikate lend.
Liblikaid oli tõesti rohkesti, kirjuid ning kollaseid, vali millist tahad. Siis lõi veel rähn ka sekka.
Õnnis või õnnistatud tunne oli. Väike ehmatus ka. Kui minema hakkasin ja raadio lahti tegin, ütles psühholoog Tõnu Ots, et see on ainult inimeste komme hoolitseda eelneva põlvkonna eest. Käis läbi küll. Ja jäi mitmeks päevaks.
Foto: VIIO AITSAM

Saabuvat poolsajandit oodates

Ärge, kurat, hakake nüüd seda juttu ajama! Ei ole siin midagi, et elu juba möödas! Mõni asi pole jõudnud veel alatagi, teie aga juba halate! Olen noor veel küll, jaksan trepist neljandale korrusele minna. Võin veel puudase pommigagi vabalt üles-alla vehkida. Tantsust ka ära ei ütle, andke vaid põntsuv muusika ja kergejalgne partner. Jah, tunnistan, et pisut on juustes halli, aga võibolla hakkan edaspidi värvima. Tõsi, suuri plaane ma ei tee, aga neid pole ma kunagi teinud. vaikselt unistan ikka, ainult et õhtuti kipun liiga vara uinuma. Nii et ärge rutake veel oma kaastundega. Tulge siis, kui hakkan 60 saama, uuesti küsima. Õnneks pole mul ohtu pensionile jääda. Selle iga jookseb kiiremini eest ära, kui aastad järele jõuavad. Kes õnnitleda tahab, siis 17. märts.
Pilt: saadud GEA REBAS´e vahendusel.