Mõnd, mis ei unune, vaid vajub unustusse

Ühel päeval, kui mul avanes võimalus kasutada hea maastikuvõimega prooviautot, otsustasin sõita minevikku. Minevik, teadagi, algab mul umbes sealt, kus algab ka Lääne-Virumaa. Seal laulavad linnud teisiti, seal sajab vihm teisiti, lõhnab maa teisiti.
No vot, sõitsin mööda teed ja mõtlesin, et jõuan Viru-Nigula surnuiale, käin vanemate haual ning kolan siis nii kaua, kui isu täis saab. Vaatan nagu mu isa omal ajal, esmalt kabeli otsaaknast sisse, seejärel, kes värsketesse haudadesse maetud. Uurin mõnd kirja kivil ja nii edasi.

Sämi juures tundsin aga, et pean pöörama isa koduküla poole, Urtjasse.
Sel kevadel polnud ükski auto sinna veel jõudnud, metsa vahel oli lumiseid tallamata lõike. Tallasin siis.
Tasuks sain kuulata täielikku vaikust, mida ilmestas vaid liblikate lend.
Liblikaid oli tõesti rohkesti, kirjuid ning kollaseid, vali millist tahad. Siis lõi veel rähn ka sekka.
Õnnis või õnnistatud tunne oli. Väike ehmatus ka. Kui minema hakkasin ja raadio lahti tegin, ütles psühholoog Tõnu Ots, et see on ainult inimeste komme hoolitseda eelneva põlvkonna eest. Käis läbi küll. Ja jäi mitmeks päevaks.
Foto: VIIO AITSAM