Armsad sõbrad.
Mõni aeg tagasi istusin ma poega oodates
autos, lasin esiistme alla, sulgesin silmad ning jäin kuulatama. Miski tundus
äkki väga tuttav.
Tundsin, et ma olen tegelikult oma kodus
Aseris, üleval toas. On suvi ning vihm sajab meie katuse väikestele
eterniitplaatidele.
See oli nii kummaline tunne. Mõtlesin,
et näed, maailm on aastatega teiseks saanud, ehk ka mina hoopis teiseks saanud,
käin teisi teid ja mõtlen teisi mõtteid, aga vihm on seesama. Vihm on ikka rahutooja, selle tunde
tekitaja, et nii hea on vihma ajal olla, kui sul on katus pea kohal.
Ma pole sellest tüübist, kes suure
valingu ajal välja jooksevad, lompides karglevad, kiljuvad ja naervad. Ma olen pigem
see, kes kuulab vaikselt, püüdes eristada iga piisa kukkumise väikest põksu.
Aga toona, autos mõtlesin veel, et Tea
jälle sätib tähistel õhtutel end seisma nii, nagu ta mäletab, et ta oma
kodutrepil tähti vaatas. Küllap me vajame siis seda vihma ning
neid tähti, sest need on ühed vähesed, mis tunduvad üha uued ja samal ajal
igavesed.
Mul on väga hea meel, et me saime
tänasel õhtul teiega koos olla. See polnud sugugi tavaline õhtu. See oli segu
sellest vihmast, mis meie juustesse sadanud ning nendest tähtedest, mis meie
südametesse igatsust toonud.
Ma olen ühtaegu rõõmus selle üle, et mis
on olnud, aga kurb seepärast, et kõik see on juba olnud. Ma olen rõõmus selle
üle, et te tulite, aga kurb, et lahkute.
Minge siiski rahus, sõbrad. Paistku ikka
teie taevas kodused tähed, lõhnaku needsamad sirelid ning toksigu vastu katust
ikka seesama vihm, mis teid lapsena magama uinutas.
No comments:
Post a Comment