Aeg-ajalt kutsutakse mind luuletusi lugema. Just parajasti nii tihedalt, et meelest ei läheks. No see, et ma olen luuletaja või nii. Lasteluuletaja enamasti.
Ühel päeval kõmpisin jällegi, luuleraamatute kott (riidest, kassi pildiga, Agnes kinkis) käes ühe Tallinna kooli poole. Seal lugesin kevadest, vanasõnadest, rahvakalendrist, armastusest pisut ka.
Küsiti kõiksugu küsimusi. Üks põrutas selle õige raske. "Kust luuletused tulevad?" küsis ta.
No ma ei tea, kuskohast. Aga lapsele nii vastata ei saa. Mõtlesin siis kiiresti. No kusagilt kõhust nad tulema hakkavad, alustasin. Maost, maksast, siis liiguvad läbi südame...
"Kas südamel on siis kaks ülesannet?" küsis seepeale poiss.
No jäin vakka. Sõnad said otsa.
Kogusin ennast. "Jah, on küll kaks ülesannet," tunnistasin siis. "Üks ülesanne on hoida püsti inimese keha, teine, et hoida tema hinge."
Igatahes olen edaspidi ettevaatlikum. Küsimusi esitada eriti ei luba. Või kui, siis et "palju te kaalute?", "kas teil lapsi ka on?", "mis marki auto teil on?"
Siis vastan: kaalun veidi rohkem kui sada kilogrammi, seega rohkem, kui ise sooviks. Lapsi on kaks, tütar ja poeg, aga nad on juba suured. Peugeot 508.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment