Ühel heal päeval, selsamal juhuslikult, kui ma isa kodukülla Urtjasse pöörasin, jõudsin ka Kiviõli lähedal asuvasse Uuemõisa külla, mille nüüdne nimi on Koljala.
Sealt on pärit mu ema Valve, seal elasid tema isa Harald ning ema Emilie-Wilhelmine Elm, sealt tagasi Juhan ja Maarja Elm. Seega olen sellest külast pärit vanaisa poolt.
Sõitsin, tasutaks koerte haukumine, küla vahelt läbi. Silmasin üht eriti mahajäetud ning eriti armetus seisus maja ning kõrvalhoonet. "Needsamad ongi," ütlesin ma. Keerasin eemal auto ringi ja suristasin tagasi sõita. Siiski otsustasin peatuda taadi juures, kel uhkuse märgiks peas USA sümboolikaga müts.
"Kaua ka siin elate?" tegin juttu.
"77 aastat!" vastas ta.
"Elmi Haraldit mäletate?"
"Miks ei!" vastas ta. "Kõiki mäletan. Ilse, Valve, Asta ja Peeter on ka juba surnud."
"Mina olen Valve poeg!"
"Ahsoo, jah, Kalev veel käis siin kedagi matmas, mäletan."
"Aga, kui tohib küsida, kes Teie olete?"
"Nahkuri Lembit, nende naabripoiss!"
Nii tutvusin siis naabripoisiga, kes mäletas ema sellisena, nagu see kodukülast 1952. aastal Ambla põllutöökooli läks. Lubasime veel kohtuda. Võtan onupoeg Jaanuse ühes. Ehk ka pooliku. Poolikuga saab teinekord pooleli jäänud elusid edukalt lappida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment