Indreku arvamus Vargamäel osutub tõeks

Võiks ju vabalt naerda ja öelda, et mis teadis üks ammu surnud kirjanik Euroopa Liidust ja XXI sajandi alguse ülemaailmsest majanduskriisist. Tõenäoliselt väga vähe.
Ometi peame tõdema, et Anton Hansenil, sellel Tammsaare nime all tuntuks saanul, oli ühes väites vägagi õigus. Nimelt: võib saabuda aeg, kus paremad ajad on uue põlvkonna jaoks siin maailmas juba möödas.
Tammsaare ajal olid paremad ajad möödas Vargamäe Indreku nooruspäevadeks. Seal, Järvamaa soosaarte vahel, ei lauldud Indreku ajal enam niiviisi nagu varem, ei naerdud enam niiviisi nagu varem. Ning kaskedega kiikudes ei käinud südame alt läbi enam nii valusalt magus tunne.
See oli olnud, seda mäletati, aga lootust selle taastulemiseks polnud.
Muidugi võib öelda, et Tammsaare tõmbus vananedes üha enam karpi, et tema enese lootused elu suhtes polnud enam eriti kõrged. Just seetõttu leidis ta lohutust minevikust.
Siiski läheb tema ettekuulutus praegu kurval viisil täide: nüüd on "parim möödas" ajad saabunud Euroopa riikide rahvaste jaoks.
SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel tõdeb, et elu nõuab "Lääne-Euroopa elustandardi mõningat alandamist, hoolekanderiigi ideest loobumist".
Tammsaare võtmes on lugu selline: Andres tuleb Vargamäele, võitleb soodega, saavutab teatava võidugi, rikub aga tervise, jääb peaaegu jalutuks.
Nüüd tahab ta selle kraavitatud pensionisamba jätta oma lastele, aga sammas vajub vägisi sohu tagasi. Ning lapsed panevad hõlmad vöö vahele ning lähevad Vargamäelt alla. Võibolla isegi Hiinasse, sinna olevat maailma hea elu nüüd oma pesa teinud.
Uuele põlvkonnale jääb aga tõdemus, et rühma mis sa rühmad, paremat elu sa ei näe. Vähemalt tulevikus kindlasti mitte. Seega ikka vist minevikus, kui Vargamäel kõlas veel salapärane "sink-sale-proo". Mis saksa keelest võetuna võiks tähendada "Laulgem kõik rõõmsalt!"
Tänan pakkumast, aga praegu pole rõõmsalt laulmise tuju. Sest Vargamäe Indreku kõrval on päevakorral ka Neivelti Indrek. Tema ütleb, et me seisame tõelise Kolgata tee alguses. Ning tema on ka nagu Tammsaare. Naerab avalikult harva ning lausub tõde tõsiste sõnadega.
Mis siis ikka. Seda enam vaadakem minevikku ja rõõmustagem selle üle, et Eestis pole enam otsest okupatsiooni. Et piirid on lahti ning laevad sõidavad, aeg-ajalt ka lennukid. Veel rõõmustagem, et mõnes aknas Eestimaal põleb ikka veel tuli. Ning mõnda meist oodatakse koju.
Hea on teada ka, et kodudes tehakse jälle rukkileiba. Võibolla isegi sellist, mida murdis Vargamäe Indrek siis, kui ta kuulas oma õdede laulu.

Foto: ARVI KRIIS

Rooste, Runnel ja keegi kolmas

"Nüüd aga ilmus korraga kaks raamatut, mis mõlemad rajanevad ühel võttel läbi terve teose," kirjutab Jürgen Rooste ajakirjas Looming. "Ja mõlemal on ühesugune sihtmärk või aines."
Järgnev jutt ongi võetud sellestsinatsest Loomingust.
"Sulev Olli „Printsessi voodikohendaja päevaraamatu” iga tekst algab sõnadega „Kui me kohtusime” ning kirjeldab mõnd poeetilist, absurdimekilist tööd, mis muudab aiva imelisemaks tolle kohtumishetke tütarlapsega, muusaga (sest nõnda tekstist ilmselgelt välja tuleb).
Hando Runneli „Ütles mu naine” seisab aga koos pooleteisesajale leheküljele laotuvaist monoloogikatkeist, kõneaktidest, mis kõik on omistatud tollele ütlevale/õpetavale naisele.
Runnel laseb naisel esimeses ja viimases tekstis tutvustada end erilise olendina, „kuldkallistajana” — tos tehnilises mõttes jätab Oll lõpuks otsad lahti, tema raamatus puudub sulguv ring või teatav lõpetus — me võime muidugi oletada, et langevarjuriks õppimine viimases tekstis on kogu ülejäänud elu ja armastuse suhtes kuidagi täistähenduslik, aga enne seda on minategelane pidanud juba palju eriskummalisemaid ja lõplikuma loomuga ameteid, nii et pigem jätab Oll „otsad õhku”. Mis aga on mõlemale autorile eriomane ja loomulik, on töö häältega, kõneleja häälega.
Mingis mõttes on see vanamoodne, peaaegu teatraalne lähenemine — kirjanik mõtlebki kirjanduslikku ruumi ehitades arhitekti ja lavastajana. Kui üldiselt valitsevad luules praegu kas naturalismilähedased mina-hääled või siis häälte tohuvabohu, virvarr, siis Oll ja (ehk eriti) Runnel on otsinud ja silunud kõnelejat ja ta vahekorda maailmaga.
See on tänases luules iseloomulik veel näiteks Elo Viidingu mõningatele poeesidele, Jan Kaus on oma miniatuurides teadlikult välja mänginud eri kõnelejaid ja dialoogilisust, aga kõige selgemal, ehedamal ja jõulisemal moel on tollele tööle häälega asunud ja andunud vahest noor autor Kaur Riismaa, kes valdab erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti (nagu Traat oma Harala-sarjas)... "
Edasi lugege ajakirjast Looming. Aitäh!

Sõbrad või sugulased?

Üks imeline ühtupoolik,nagu neid võib leida vaid maal,kus kord on pikad ööd, siis jälle päevad.
Võtsime onupojaga kätte ja tegelesime veidi oma poegadega. See tähendab, lükkasime pojad tagaistmele ja läksime sugulaste haudadele küünlaid panema.
Tõsi, küünaldeks oli kellaaeg veel veidi vara, aga samas sai ette kujutada, kuidas tuleb õhtu ja laskub pimedus, küünlad aga heidavad kalmudel valgust ja varju.
Panime oma pojad meie ühise vanaisa ja vanaema haua äärde kõrvuti seisma ja ütlesime: "Vat need inimesed on teile võrdselt sugulased. Siin puhkavad sinu vanavanaema ja vanavanaisa, Johan Markus. Ja samuti on nad sinu vanavanaema ja vanavanaisa, Jakob. See tähendab, et te olete sugulased!"
Kes on sugulased?
Eks ikka need, kellel on ühised esivanemad ja kes kohtuvad vanade inimeste matustel.
Aga kes on sõbrad?
Eks ikka need, kellega meil on ühised eluvaated ja kellega me kohtume pigem siis, kui on tähistada midagi rõõmsat.
Loodame, et oleme nii sugulased kui sõbrad, onupoeg Jaanus!
Mis siis seekod rõõmsat oli?
Käisime saunas, tegime kumbki kaks õlut ja sõime Jürgeni tulitatud liha. Ning sibulat. Viimane maitses eriti hea. Sugulaste-sõprade värk!

Pildil on minu onupoja pojad Jürgen (suurem) ja Jakob (väiksem).

Eestimaa õhtud. Pärnu

Õigupoolest on see, mida me armastame, vaikus. Muu on lihtsalt võrdlus sellega.
Ometi tüdime aeg-ajalt sellest vaikusest, lõhestame ta jutu või muusikaga. Paneme raadio mängima. Või teleka.
Muidugi võime ka kontserdile minna. Ainult et mida vanemaks jääme, seda suurem on meie hirm pettuda. Tunda, et seda me oleme juba kuulnud, selle emotsiooni saanud. Et raha on raisatud, aga tuju pole paremaks läinud. Või siis nukramaks, mis on suure osa emotsioonide eesmärk.
Sel õhtul võtsime aga vabalt ja sõitsime Pärnusse. Oli niisugune suvi, kus sa ei saa aru, kas suvi on sinus või sina suves. Valgus võbeles jõel ja jahid sildusid.
Sealsamas mängiti muusikat. Hingega.
Hea oli. Lihtsalt olla ja vaadata, kuidas päike kaob ajutise lava taha ja siis veidi madalamal uuesti välja ilmub. Vaadata seda, kuidas paarid istuvad, ühine minevik selja taga või siis ühine tulevik ees.
Oleksin tahtnud olla helilooja ja panna aluse muusikatsüklile "Eestimaa õhtud". Aga ma ei saanud seda teha. Esiteks ei tunne ma nootigi. ja teiseks ei teadnud ma, et järgmistel õhtutel hakkan ma tundma sama vajadust.

Eestimaa õhtud. Kaaruka

Hommikust saati kõlistati rauda. Ja suurustati. Suurustamine on juba seppade amet. Et mul kirp anti rautada, ole vaid mees/ ja kargajal sobivad rauad sa tee…
Aga olgu igaühel tema kunst ja tema au. Igatahes püsivust see amet nõuab. Sepavasarat ei saa ju ägestudes nurka visata. Viskad veel nurga katki…
Ühesõnaga, sepad pidasid Järvamaal Kaaruka külas oma päeva. Tagusid, lihvisid ja pisut ka tinutasid. Tinutasid õhtul muidugi, kui rahvamuusikud juba oma mahedad kandled välja tõid ja eestilikke viise veeretama hakkasid. Ilus õhtu oli, krt, - hakka või vanduma!
Kui ikka ümised oma patoloogilise viisipidamatusega kaasa, et „Ma tahaksin kooo-dus olla…“
Vanadus, mis muu. Tahaks, et asi oleks nagu õndsal Eesti ajal. Kuigi pole ise seda Eesti aega kaugeltki näinud.
Korraks tuksatas mõte, et kui õige kirjutaks teise pala tsüklisse „Eestimaa õhtud“. Õnneks meenus tõsiasi, et ma ei suuda seda. Veel.

Foto: ARVI KRIIS

Eestimaa õhtud. Torma

Ma ei näinud seda Eestimaa õhtut, aga ma kujutasin ette, milline see võib tulla. Hommiku põhjal, täpsemalt.
Hommik algas künnivõistlusega. Eesti-Soome II maavõistlusega. Oli aatehetk, pühendatud neile, kes tahavad, et künd Eestimaal jätkuks.
Neid pole sugugi palju, järelikult peab neis aadet seevõrra rohkem olema. Küllap ongi, sest muidu künnivõistlused ei püsiks.
Kõik oli uhkelt ette valmistatud, aga pealtvaatajaid nappis. Raske on muidugi ka võistlust jälgida, kui mehed ei võistle mitte selles, kes esimesena põllu teise otsa jõuab.
Lõunatundi pidasime kunagise künni-ideoloogi Carl Robert Jakobsoniga. Teda esindas kivist kuju, meid koor ja kõnelejad. Viimaste hulgas ka president Arnold Rüütel, kes kõneles oma hea tava kohaselt. Ning nägi sama hea välja.
Mina poleks saanud suudki lahti teha, kui polnuks Jüri Aarmat, kes pidi kehastama Jakobsoni. Seega pidin mina tasakaalu huvides kehastama Aarmat.
Vististi tuli hästi välja, sest meie avaliku intervjuu järel kostis vaikset heakskiiduüminat.
Oleksin selle ümina tahtnud lisada tsüklisse „Eestimaa õhtud“.
Foto: ARVI KRIIS

Eestimaa õhtud. Kauksi

Armastasin lapsena üht piltpostkaarti. Sellel oli Peipsi rand liivaluite ja järve poole kalduva jässaka männiga. Sellest pildist õhkus soojust, küpset suve ja natuke igatsust.
Ilmselt panin ma nad pilti ise, aga toona ei osanud ma objekti ja subjekti veel nii hõlpsasti lahutada.
Igatahes jäi see pilt mind saatma nii, et aeg-ajalt tekib tahtmine Peipsi äärest läbi sõita ning luiteid ja mände vaadata.
Nad on peaaegu endised. Maha tuleb arvata vaid hinge kulumise koefitsient.
Hing on juba üsna kulunud, tuleb tunnistada. Unustad korraks seda kaitsta ja juba viskab pisara silma.
Kauksis õnneks ei visanud. Viskas hoopis järvevett.
Laine oli mõnus ja soe. Võib-olla pisut liiga pruunikas, aga see ei lugenud.
Männid olid endised – no nagu sellel pildil - ning liiv tulitas jalgade all.
Läbi metsatuka auto juurde minnes rebisin kogemata katki ühe ämblikuniidi. Hea noodijoone saaks sellest, kui peaks tulema tahtmine kirjutada tsükkel „Eestimaa õhtud“.