Maastikuid avamas

Pildi tegi Johan Markus Oll pühapäeval, 10. jaanuaril 2010. Peatusime tee ääres, sest lihtsalt ei saanud teisiti. Oli päev, millal maastikud avanesid ja kaugused lähenesid. Ning sa olid teisel pool lagedat välja ilma astumatagi.

Kui me oleme lumega

Lumedes sumpan ja sebin kui meredes ujudes,
talv tuleb aknast tuppa lumedest kujudes.
Saapad ahjule viskan, samasse kuivama õunad,
mõtlen, et päike loojub, kuid alles on lõuna.

Sammudes sala tuiske hiilib ja sõprade saapaid,
pihku tunne jääb jahe kui hommikuid kaapad.
Hämaras viirastus venitab ennast akendel ruutu,
härmalõng ripub, vaatan vaid, veel ma ei puutu.

Tundide kuludes tunnen, ka minul on jalad,
kannudes tee tõmbab parajaks, lähen ja valan.
Kardinad koomale tõmban, kuu tundub liig valge,
siiski üks kiir kõnnib kiiresti üle su palge.

Pildil Berit ja Johan Markus 13. jaanuaril 2010

Lihtsalt teel

Hea on teel olla, siis kui on hea. Paned soojad riided selga, võtad head kaaslased peale ja lähed. Peatud, kus tahad. Ja kui ei taha, ei peatu. Vaatad, silmad pärani. Ja kuulad, kuidas vaikus tuleb nagu laine üle välja.

Aasta aega ootad aastaaega

Ühel päeval lihtsalt tuleb keegi ja küsib: "Kas sa, Sulev, võiksid mõned talvelaulude sõnad teha?" Ma ei tea, kas võin. Sest ma ei pea viisi. Ja taktimõõtu ei tunne. Ning taktitunne on hoopiski omalaadne küsimus. Sügise tusase tuulega tuletan meelde, et tuled,
valge saab vaibana valvama varjude und.
Ahjude hõõgumist ahmime endasse, sest et sa tuled.
Lumedel talviti tulla on saatus ja sund.

Hingedes keradeks kerivad ennast su sokkide triibud,
vaikus on lärm, milles härmalõng pudeneb koost.
Aeg läheb aeglaselt, vedades lumele triibud.
Juttusid jutustan, välja astun siis loost.

Õhtuti õuedes punasteks põskedeks muutuvad õunad,
süda loeb sekundeid, hingeldab minuteid hing.
Jää avab näituse akendel, praegu kahjuks on lõuna.
Teie, kes unelmaid kogute, leidke ka mind.

Kuidas kirjutada kuldpulmadeks luuletust

Täna on tähtis päev – minu abikaasa vanematel saab 50 aastat abiellumisest. Tähtis päev muidugi, kuigi elus pole ehk läinud kõik päris nii, kui algul sinisilmselt loodeti, ollakse siiski koos. Hoolitakse, toetatakse, tegutsetakse, tehakse plaane. Ning täna tullakse koos Tallinnasse, et restoranis pidulikult einestada.
Sel puhul on muidugi paslik üks luuletus. Istusin laua taha ka mõtlesin nii:

Mille järgi
me tunneme ära sügise?
Et lehed on kuldsed
ja kartul.
Ning päike ujub taevas
nagu suur kullalaev.
Ning mida madalamalt ta liigub
seda enam näib
ta kuldsena.

Ei, see "kartul", ehkki kuldne, näis kuidagi lihtviisilisena. Abikaasa vanemad on küll maainimesed, aga ikkagi...
Proovisin siis nõndamoodi:

Tule proovi
kullaproovi.
Tule kuula, kuidas
aegade hääl
hüüab nagu lõoke
Vargamäe väljade kohal.

Mindud on kaua.
Kas olete kohal?

"Kohale jõudmine" pole jällegi see. Kas 50 aastat kõndimist tähendab kohale jõudmist? Ei, paber ja pliiats kätte ning edasi!

Ajal, mil ma ei tundnud veel ennastki
hakkasin tundma sind,
silda üle aegade vee.

Kõik, mis tehtud,
on tee.

Päralejõudmine Päike.

Jälle see päralejõudmine. Kuhu küll? Võibolla on lahendus hoopis tulemises?

Mida sa tood sealt
kust tihti ei tulda?

Hõbedat, kulda
päikest ja kuud.

Kas lootsid muud?

Jah, aga liiga lakooniline. Inimesed pole harjunud kohe hõbeda ja kulla peale minema. Prooviks siis selle "kuuga" midagi leebemat.

Silmapiiri sinisest kannust
vala mu kätele
aegade arutut vett.

Siis saan võtta
Kuu ülevalt kõrgelt
me akna taha.

Kui tahad.

Olgu. Kui nii palju juba proovitud sai. Las olla siis üks proov veel. Lihtsalt niisama olemisest.

Elu omapäi
kellakägu vist jäi
kukkuma seinal sulakulda.

Käiakse, aga tihti ei tulda
paika, kus Päike teeb teistpidi kaare

Iga hetk on seal aare.

Palju õnne!

Head vana aasta lõppu, Jõud!

Käisin Jõhvis Eestimaa Spordiliidu Jõud aastalõpupeol. Aasta lõpuni on küll veel pisut aega, aga suuremad jõuga tehtavad tööd peaksid ka spordimeestel tehtud olema. Nii tuldigi Jõhvi uude spordihoonesse ja lennutati vahuveinidelt korgid.

Kohal oli 11 maakondliku liidu esindused ja Tallinna kontori töötajad. Viimaseid on täpselt 2,5. Spordiliidu peasekretär Tarmo Volt, peaspetsialist Matti Reimann ja 0,5 nõunikut Ants Saar. Seega mingist priiskamisest rääkida ei saa.

Pidu polnud ka miski priiskamine, ehkki sealiha ja hapukapsad olid tõesti laual. Osamaksu eest sealjuures. Heeringas ning täidetud munad ka, kes soovib menüüd täpsustada.
Jagati auhindu aasta parimale sporditöötajale, omavalitsuse sporditöötajale, noortetreenerile, piirkondlikule spordisündmusele, üleriigilisele spordisündmusele. Õigemini küll viimaste korraldajatele.
Vene kaunitarid lasid eeskava raames laulu ning trampisid sinna juurde ka pisut tantsu. Idamaised võitlejad lõid palja käega puruks paar Eststeini katusekivi. Ning peotantsijad võlusid välja peomeeleolu.
Õige meeleolu lõi muidugi ansambel Pärgament, külameeste punt selle parimas mõttes. "Kus lauldi ja tantsiti, sinna veri vedas Rooberti...." Ja Ida-Viru maavanem Riho Breivel ise mängib selles pundis! Ansambel kutsuti isegi kaks korda tagasi!
Õhtu värvika lõpu eest hoolitses olümpiavõitja Jaak Uudmäe, rääkides Tallinna sõitvas bussis kolm krehvtist anekdooti. Millist? Ehhee, ei ütle.

Savina Yannatouga mägede tuultes

Sain vihje, et 11. detsembril esineb Nukuteatris festivali Ariel külaline, imeline kreeka lauljatar, ECM-i maailmamuusika staar Savina Yannatou koos oma ansambliga Primavera en Salonico. Ja veel vihjati, et esitamisele tulevad vahemereäärsed traditsioonilised meloodiad väga huvitavas ja maitsekas seades.
Oli küll nii. Muusika voolas nõnda, et pane vaid silmad kinni ja juba hellitab sind mägede tuul. Ta tuleb hommiku eel, jahe ning lõhnav, silitab jaheda käega üle su selja ja läheb siis. Purskub mägede tagant merele, kiikab korraks valgesse purjekasse ning kaob siis.
Hommik jääb. See sinine hommik, mil maailma hääled kõmavad hoopis teistmoodi. Kitsal, pisut tolmaval teel, tuleb noor naine. Ta armastab kedagi. Meie ei tea seda, aga tema teab. Ning see teadmine tuleb tüdruku ees.
Võibolla on see tüdruk Savina Yannatou ise (pildi tegi Sokrates Nicoglou). Võibolla keegi teine Vahemere iludus, kelle süda on lootust nii pilgeni täis, et osa loksub tema jalajälgedessegi.
Meisse loksus ka. Parasjagu, et paar päeva pisut mõtlikum olla. Aitäh, kutsuja!