Täna on tähtis päev – minu abikaasa vanematel saab 50 aastat abiellumisest. Tähtis päev muidugi, kuigi elus pole ehk läinud kõik päris nii, kui algul sinisilmselt loodeti, ollakse siiski koos. Hoolitakse, toetatakse, tegutsetakse, tehakse plaane. Ning täna tullakse koos Tallinnasse, et restoranis pidulikult einestada.
Sel puhul on muidugi paslik üks luuletus. Istusin laua taha ka mõtlesin nii:
Mille järgi
me tunneme ära sügise?
Et lehed on kuldsed
ja kartul.
Ning päike ujub taevas
nagu suur kullalaev.
Ning mida madalamalt ta liigub
seda enam näib
ta kuldsena.
Ei, see "kartul", ehkki kuldne, näis kuidagi lihtviisilisena. Abikaasa vanemad on küll maainimesed, aga ikkagi...
Proovisin siis nõndamoodi:
Tule proovi
kullaproovi.
Tule kuula, kuidas
aegade hääl
hüüab nagu lõoke
Vargamäe väljade kohal.
Mindud on kaua.
Kas olete kohal?
"Kohale jõudmine" pole jällegi see. Kas 50 aastat kõndimist tähendab kohale jõudmist? Ei, paber ja pliiats kätte ning edasi!
Ajal, mil ma ei tundnud veel ennastki
hakkasin tundma sind,
silda üle aegade vee.
Kõik, mis tehtud,
on tee.
Päralejõudmine Päike.
Jälle see päralejõudmine. Kuhu küll? Võibolla on lahendus hoopis tulemises?
Mida sa tood sealt
kust tihti ei tulda?
Hõbedat, kulda
päikest ja kuud.
Kas lootsid muud?
Jah, aga liiga lakooniline. Inimesed pole harjunud kohe hõbeda ja kulla peale minema. Prooviks siis selle "kuuga" midagi leebemat.
Silmapiiri sinisest kannust
vala mu kätele
aegade arutut vett.
Siis saan võtta
Kuu ülevalt kõrgelt
me akna taha.
Kui tahad.
Olgu. Kui nii palju juba proovitud sai. Las olla siis üks proov veel. Lihtsalt niisama olemisest.
Elu omapäi
kellakägu vist jäi
kukkuma seinal sulakulda.
Käiakse, aga tihti ei tulda
paika, kus Päike teeb teistpidi kaare
Iga hetk on seal aare.
Palju õnne!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment