Kuskohast kulgeb kuulsuse joon?

Kohtume, mina ja kuulsus. Mina olen mina, kuulsus on kuulus. Vaatan teda alt üles. Aleksander Tammert on muidugi minust mitu sentimeetrit (ja veel mõned sentimeetrid) pikem kah, aga alt üles vaataksin ka seitsmel muul juhul. Peaaegu sama vana mees kui mina, aga ikka jandib veel oma kettaga. Näeb, et Kanteri ketas libiseb läbi õhu nagu tuline nuga läbi või, aga ei jäta ikka veel järele. Juuresoleval pildil pole muidugi Sass Tammert, nagu isegi näha võite. Sellel on Johan Markus Oll (vasakul) ja Gerd Kanter (paremal).

Kohtume teise kuulsusega. Tiidrek Nurme, värske Eesti rekordimees, vahva olümpiamees. Tiidrekule ma veel alt üles ei vaata. Jookse enne paar tiiru ümber maakera ja siis veel peaaegu neli kiiret ringi staadionil, siis võtan mütsi peast, kui vastu tuled! Muidu aga pead leppima sellega, et harjud rahvamassis nagu tuhanded teisedki, kes on 4.80 teivast hüpanud, mõne pildi joonistanud, paar laulu laksutanud või tuhat salmi treinud!

Oo, tere! Järgmine kuulsus. Ei, loomulikult olen ma sind telekas näinud, ainult et nimi ei tule meelde. Teil on ju telekas kuulsuste vabrik, keerad nuppu ja järjekordne staar ongi tehtud. No nagu lauavabrik, ainult et igale lauale ei hakata nime panema, aga staaridele küll.

Õnneks on staaridel parajasti rinnasildid. “Taavi” loen ühelt. No suurepärane, sina oledki siis see Taavi, kelle pärast öösiti padjad märjaks nutetakse. Mina olen Sulev, minu pärast nutavad hoopis vähemad. Ja ka ainult siis, kui ma neile kogemata olen liiga teinud.

Tahtsin vabandust paluda, et ma sind kohe ära ei tundnud, aga sinusuguseid on juba mustmiljon ja tuleb iga päevaga üha juurde. Nii et usun, et kui ühel päeval kalmuaiale kolin, on kõik need, kes maha jäävad, eranditult superstaarid.

Olen ikka põllumees kah

Kui töötad Maalehes, oodatakse sinult, et sa kasvõi pisutki tunneksid kaasa neile põllumeestele, kes tänavu oma viljaga hädas on. Esitan siinkohal oma julgustava kaastundeavalduse.

Kannudes piim läheb hapuks,
silmapiir äikesest hall,
põriseb piisk vastu katust,
sügise sinine sall

juba kammitseb kaela,
kahvatuks ehmatab õhk.
Koguneb põldude serva
sellesuvine põhk.

Kutsuge mind eesnime pidi!

Kui meie nimedest nimekiri koostatakse, lähtutakse tavaliselt perenimedest. Võibolla on tõesti niiviisi hõlpsam maailmas igaühele kindel koht leida. Ka loomade puhul öeldakse ikka Kass Artur ja Hunt Kriimsilm mitte vastupidi. Ning hundi ja kassi võib isegi väikese algustähega kirjutada.

Õnneks minnakse inimeste puhul üha enam seda teed, et eesnimi käib ettepoole ehk on tähtsam. Pealegi on võimalus, et su perekond ei saa, suuda või taha sinust hoolida ja on su hoopis lastekodusse pannud, jätnud, unustanud. Mis tähtsust on siis sellel, et su vanemad on kandnud perekonnanime Tamm, Kivi, Ivanov, Petrov, Sidorov.

Kui sa oled tuntud, teatakse su perekonnanime niigi, kui sa pole kuulus, aitab, kui su nimi on Villu, Maimu, Roman või Nikolai.

Narva poiss ja tema maailm

Üks poiss lamab kunstmurul. Lamab niisuguse näoga, et on haiget saanud. On ta kukkunud? On keegi teda löönud? On ta üldse teadvusel?

Ilmselt on teadvusel, ta silmad seisavad lahti ja ka liiguvad pisut. Aga ainult pisut. Ning pigem keerab ta silmad kummipuruse kunstmuru kui kõrvalseisjate poole.

Õieti on kõrvalseisjaid vaid mõni, neistki üks ei seisa, vaid põlvitab poisi juures. Kust sa pärit oled, küsib see sinise pluusiga tüdruk. Siilipeaga 5-6aastane poiss püsib endiselt liikumatult. Kui ta liigutabki, siis pigem poeb üha rohkem külje all oleva dressipluusi sisse.

Võibolla on ta hoopis venelane, kerkib teooria. Aga ma ei oska vene keelt, tunnistab põlvitav tüdruk. Siiski leidub ka mõni, kes oskab. Eto vaš drug, küsivad oskajad kõrval seisvatelt poistelt. Da. A otkuda võ? Iz Narvõ.

Poisid kihutavad oma kasvataja järele, aga nende “sõber” lamab ikka veel. Tema ümber kummub tema oma pisike maailm, hoopis lahus sellest maailmast, milles elatakse meetri kaugusel. Meetri kaugusel seisavad lapsed täispuhutud linnakese ees järjekorras ega vaata lamava poisi poolegi.

Selles linnakeses saab mõnusasti hüpata. Võtad kingad ära ning hakkadki üles-alla vetruma. Kui keegi järjekorras seismise asemel lamab, siis see on ta enda asi.

Küllap see poiss lastekodude spordipäeval vetrus ka lõbusasti üles-alla, aga siis sai haiget. Kuidas, ei tea keegi. Ja kui teab, siis ei ütle. Sest igaühel on oma maailm ja oma aken, millest ta maailma näeb.

Jooksujalu jõuavad kohale kasvatajad, haaravad poisi ning hakkavad tema jäist maailma lahti sulatama. Sest lõpuks on ju lõbus spordipäev ja seda tuleb nautida. Mis sellest, et enamik lapsi Eestis elab oma kodus ja võib öösel, kui külm või hirm hakkab, tulla põnt-põnt-põnt üle põranda vanemate voodisse.

Kuni aega on

ajapikku ajalikku

valitud ja vajalikku

armistunud armastusi

naeruväärseid narmastusi

tarka, aga tajumatut

harjunut ja hajumatut

tõsiellu tõkestatut

mõtiskellu mõtestatut

varjudesse vajutatut

maikudesse majutatut

üleliia üksi olnut.

Üleliia ükski polnud.

Vestlus perearstiga

“Hommikusöök?” – “Võileib, kaks lonksu jogurtit!” – “Võiks olla puder.”

“Lõunasöök?” – “Teinekord supp, enamasti paar lehttaignapirukat!” – “Pirukate asemel võiks olla supp või praad, rohkelt salatit juures.”

“Õhtusöök?” - “Tubli kõhutäis kell kaheksa, teinekord pannil soojaks säristatud toit!” – “Võtke parem midagi hautatut või keedetut.”

“Soolane toit?” – “Pigem ei!” – “Tubli.”

“Sigaretid?” – “Ei!” – “Tubli!”

“Kehakultuur?” – “Kui juba midagi oma spordiklubis teeme, siis põhimõttel “Võit või surm!” – “Kohe süda kloppima joosta on just see, mida vererõhuhaigel ei maksa teha. Liikuge aeglasemalt, sagedamini. Vaadake, et käed liiguksid. Ujuge, sõitke jalgrattaga.”

“Uni?” – “Kell 11 voodis, kell 7 väljas!” – “Kuuest tunnist peaks täiskasvanule jätkuma.”

Kuhu viib liutoru?

Armastan end umbes sellisena nagu olen. Aga mulle meeldib sellele armastusele ka kinnitust saada. Ehk teisisõnu: tahan tunda, et suudan tekitada hetki, mil aeg seisab paigal, tiheneb ühes kohas niisuguseks, et õhku võib lusikaga süüa.

Muidugi koguneb neid silmapilke sandi moodi vähe (või santi moodi), aga need annavad edasisele elule värvi (r-i võib ka rohkem põristada).

Mõnikord tuleb selleks ületada ka kerge judin eneses. Näiteks liutorust alla sõites. Näiteks Rakveres, kus liutoru tundub nagu ettekujutus põrguteest.