Armastan end umbes sellisena nagu olen. Aga mulle meeldib sellele armastusele ka kinnitust saada. Ehk teisisõnu: tahan tunda, et suudan tekitada hetki, mil aeg seisab paigal, tiheneb ühes kohas niisuguseks, et õhku võib lusikaga süüa.
Muidugi koguneb neid silmapilke sandi moodi vähe (või santi moodi), aga need annavad edasisele elule värvi (r-i võib ka rohkem põristada).
Mõnikord tuleb selleks ületada ka kerge judin eneses. Näiteks liutorust alla sõites. Näiteks Rakveres, kus liutoru tundub nagu ettekujutus põrguteest.
No comments:
Post a Comment