Üks poiss lamab kunstmurul. Lamab niisuguse näoga, et on haiget saanud. On ta kukkunud? On keegi teda löönud? On ta üldse teadvusel?
Ilmselt on teadvusel, ta silmad seisavad lahti ja ka liiguvad pisut. Aga ainult pisut. Ning pigem keerab ta silmad kummipuruse kunstmuru kui kõrvalseisjate poole.
Õieti on kõrvalseisjaid vaid mõni, neistki üks ei seisa, vaid põlvitab poisi juures. Kust sa pärit oled, küsib see sinise pluusiga tüdruk. Siilipeaga 5-6aastane poiss püsib endiselt liikumatult. Kui ta liigutabki, siis pigem poeb üha rohkem külje all oleva dressipluusi sisse.
Võibolla on ta hoopis venelane, kerkib teooria. Aga ma ei oska vene keelt, tunnistab põlvitav tüdruk. Siiski leidub ka mõni, kes oskab. Eto vaš drug, küsivad oskajad kõrval seisvatelt poistelt. Da. A otkuda võ? Iz Narvõ.
Poisid kihutavad oma kasvataja järele, aga nende “sõber” lamab ikka veel. Tema ümber kummub tema oma pisike maailm, hoopis lahus sellest maailmast, milles elatakse meetri kaugusel. Meetri kaugusel seisavad lapsed täispuhutud linnakese ees järjekorras ega vaata lamava poisi poolegi.
Selles linnakeses saab mõnusasti hüpata. Võtad kingad ära ning hakkadki üles-alla vetruma. Kui keegi järjekorras seismise asemel lamab, siis see on ta enda asi.
Küllap see poiss lastekodude spordipäeval vetrus ka lõbusasti üles-alla, aga siis sai haiget. Kuidas, ei tea keegi. Ja kui teab, siis ei ütle. Sest igaühel on oma maailm ja oma aken, millest ta maailma näeb.
Jooksujalu jõuavad kohale kasvatajad, haaravad poisi ning hakkavad tema jäist maailma lahti sulatama. Sest lõpuks on ju lõbus spordipäev ja seda tuleb nautida. Mis sellest, et enamik lapsi Eestis elab oma kodus ja võib öösel, kui külm või hirm hakkab, tulla põnt-põnt-põnt üle põranda vanemate voodisse.
No comments:
Post a Comment