Kohtume, mina ja kuulsus. Mina olen mina, kuulsus on kuulus. Vaatan teda alt üles. Aleksander Tammert on muidugi minust mitu sentimeetrit (ja veel mõned sentimeetrid) pikem kah, aga alt üles vaataksin ka seitsmel muul juhul. Peaaegu sama vana mees kui mina, aga ikka jandib veel oma kettaga. Näeb, et Kanteri ketas libiseb läbi õhu nagu tuline nuga läbi või, aga ei jäta ikka veel järele. Juuresoleval pildil pole muidugi Sass Tammert, nagu isegi näha võite. Sellel on Johan Markus Oll (vasakul) ja Gerd Kanter (paremal).
Kohtume teise kuulsusega. Tiidrek Nurme, värske Eesti rekordimees, vahva olümpiamees. Tiidrekule ma veel alt üles ei vaata. Jookse enne paar tiiru ümber maakera ja siis veel peaaegu neli kiiret ringi staadionil, siis võtan mütsi peast, kui vastu tuled! Muidu aga pead leppima sellega, et harjud rahvamassis nagu tuhanded teisedki, kes on 4.80 teivast hüpanud, mõne pildi joonistanud, paar laulu laksutanud või tuhat salmi treinud!
Oo, tere! Järgmine kuulsus. Ei, loomulikult olen ma sind telekas näinud, ainult et nimi ei tule meelde. Teil on ju telekas kuulsuste vabrik, keerad nuppu ja järjekordne staar ongi tehtud. No nagu lauavabrik, ainult et igale lauale ei hakata nime panema, aga staaridele küll.
Õnneks on staaridel parajasti rinnasildid. “Taavi” loen ühelt. No suurepärane, sina oledki siis see Taavi, kelle pärast öösiti padjad märjaks nutetakse. Mina olen Sulev, minu pärast nutavad hoopis vähemad. Ja ka ainult siis, kui ma neile kogemata olen liiga teinud.
Tahtsin vabandust paluda, et ma sind kohe ära ei tundnud, aga sinusuguseid on juba mustmiljon ja tuleb iga päevaga üha juurde. Nii et usun, et kui ühel päeval kalmuaiale kolin, on kõik need, kes maha jäävad, eranditult superstaarid.
No comments:
Post a Comment