25 aastat tagasi

On aasta 1988. Me võtame kodupaigas Aseris leistangid pihku ja rivistume pildi tegemiseks, et rattaretkele „Kuidas elad, Virumaa?“ minek ajaloo tarvis alles jätta.
Meid on viis. Paremal mina, seljas Tartu-päevilt pärit kollane särk kirjaga „Ei fosforiidile!“.
Minu kõrval Elmo, kellest saab õige pea roheliste rattaretkede hirm oma erksalt kiiskava kostüümi ning kõikjal kaikuva raudteepasunaga.

Pildi keskel seisab Kuido, nagu ette aimates, et temast saab retkede üks legende, tõeline ja ametlik rattarüütel, kes läbi sõitnud kõik (loe veelkord: kõik) retked, sealjuures alati kõiki oma kraami ise kaasa vedades.

Kuido kõrval on tema vanaisa Heinrich, looduskaitseaatega mees, kes tahab kindlasti minna andma oma häält fosforiidi kaevandamise vastu.

Vasakul seisab minu isa Kalev, hingelt loodusemees ja puude istutaja, aga ka spordimees, kellega koos matkamisest kujuneb ka vägev võistlus perekonna esiratturi tiitlile.

Tuletan meelde, et mina olen sel ajal 24 ja sõidan rattal „Ukraina“, isa on 64 ja tema kasutada on ETK kaubamärgi all nn kodanlusel ajal müüdud riistapuu, millel kahjuks pole enam „rootsi õhk kummides“.

25 aastat hiljem oleme me jälle stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“

Oleme Kuido ja mina. Vanaisa Heinrich ja isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.

Mõned hirmud siiski

Põhimõtteliselt peaks olema aeg, kus suured hirmud on ikka ja veel meist kaugemal. Maavärinad ja muu seesugune. Ometi miski siiski närib:
-aastad lisanduvad, aga teadmine maailma olemuse suhtes mitte
-inimesed on sinu kõrval, aga igaüks elab ikka oma mõtte ja tõega
-teed teistele liiga isegi siis, kui seda ei taha
-nõrgem kipub maailmas kaotajaks jääma, olgu või teele jooksnud koer
-asjad, mis on juba käeulatuses, libisevad vaikselt määramatusse
-õnn on valus siis, kui teda oodata, aga ka siis, kui ta kaugeneb
-enamasti on õnn valus isegi siis, kui ta parajasti kohal viibib
-teed, teed ja ikkagi jõuad liiga vähe
-kohas, kus sa võiksid peatuda, teed ikka mõne rutaka sammu ja lahkud siis
-soovib keegi midagi, muretsed
-ei soovi keegi midagi, muretsed ikkagi
-igatsed päikest, aga kiiremini käies kipud higistama
-igatsed kevadet, aga igal hommikul lindudega koos ärgata ei taha
-oled suurem viriseja, kui sa ise sooviks.

Kui lapsed on suured

Midagi pole teha, tuleb tunnistada, et nemad, Berit ja Johan Markus, on juba tragimad ja terasemad kui see minevikupõlvkond, keda me oleme harjunud nimetama sõnaga "meie". Nüüd, peale seda, kui Johan Markus tuli Eesti meistriks 2 km murdmaajooksus, on meil peres meistrite ning mittemeistrite osakaal võrdne. Nemad on, meie mitte.
Aga meie oleme see-eest Eesti meistrid heameele tundmises. Tänavu on saanud ikka mehiselt karjuda nii väljaku kui ka raja ääres.
Siin nad on, meie lapsed:

Esimene suplus tehtud!

Teeme Ära on üks tore ettevõtmine. Rahvast saab kokku parasjagu nii palju, et igaüks märkab vaid seda, palju tema ise teeb. Teisi ei märka.

Hiljem on aga hea palli mängida ning isegi meres ujumas käia. Tõsi, ujumas käimine on igaühe enda vaba valik. Johan Markus igatahes käis.

Võibolla oli pisut vara, aga mida tähendab vara, kui on kevad, kui on niisugune tunne, et kaugus on siinsamas, siruta käsi välja, halvim, mis juhtuda võib, on see, et käsi saab märjaks,

parim aga see, et sa haarad millelgi sabast, millelgi niisugusel,

mida sa oled ehk aimanud, mingil üldisel moel ette kujutanud, 

aga millest pole tõelist pilti, millest ei saa lugeda ühestki raamatust, mõni luuleraamat ehk välja arvata, mida ei näidata

telekaski või kui näidatakse, siis algavad need saated siis, kui meid koduski pole, kui me oleme otsimas seda, millest segatakse kokku seesama maailm, mis ootab rannas, ootab kevadel, juba siis, kui viimased lumelaigud kokku tõmbuvad, pilgutab kutsuvalt silma, öeldes, et vaadake ette, ükskord on juba hilja, ükskord ei tahagi te enam ujuma minna, eriti just siis, kui pole üldsegi veel ujumise aeg, kui pole üldsegi veel mingisugune aeg, vaid lihtsalt selle aja ootus, mis on lubanud tulla siis, kui on tõesti õige aeg merre ujuma minna.

Pilt, tõsi, on minevikust.

Kui oodata ja olla

Ootame, et algaks vihm, tuleks kohinal, trambiks plekk-katusel niisuguse jõuga,

et muud polegi, vaid vihm,

tema tulek, olek, minek,

ning meie, kes ootame,

et ometi juhtuks midagi,

mis puhastaks –

olgu või vastu enese tahet;

paneks ootama,

et see tuleb uuesti,

taas ja taas, nõnda, et ainuüksi

tema tuleku kohin

paneks meid nutma

neidsamu piisku,
mille toob kaasa vihm,
mida väga on oodatud
Foto: ARVI KRIIS                            .

Kehvem tervis, vähem sõda

Kahjuks ei saa ma kuidagi kinnitada, et olen rahumeelne inimene. Teinekord hakkan isegi karjuma. Enamasti küll vaid mõttes. Näiteks liiklusummikus. Või siis poesabas. Ühesõnaga siis, kui tundub, et tegu on kellegi kuritahtliku tegevusega – olgu siis pooliku liikluslahenduse või kassapidajate pealt kokku hoidmisega.
Küll võin öelda, et olen rahupooldaja. Võibolla seepärast, et mu isa nägi Porkuni all 20-aastasena piisavalt omavanuste poiste laipu. Võibolla seepärast, et ma ise polnud koolipoisina suurem asi rusikavõitleja ja võitlusvaimu oli ka vähevõitu.
Nii kujuneski mul mõttes plaan: tuleb kulla koolivend, rusikad rullis või kinganina löögiks suunatud, mina aga pakun talle võimalust, et teeme hoopis viktoriini. Kümme küsimust, valdkonnaks varia. Kujutasin ette, kui vihaseks jõujuurikas siis veel läheb.
Viktoriinidel olen edaspidi osalenud küll. Enamasti on seal niisugused inimesed, kes püssi ega mõõka ilma suurema vajaduseta kätte ei võtaks. Küll teavad nad peast, mitu protsenti Eesti noormeestest on kõlblikud püssi alla minema.
Vähe on neid, väga vähe. Iga aastaga vähem. Teiselt poolt vaadates aga – mida vähem on sõjaväeteenistuseks kõlblikke, seda väiksemaks kahanevad armeed, kuni viimane vennike on juba nii vilets, et sõdu pole maailmas enam võimalik pidadagi.
Saan aru, et see teooria ei kõlba kusagile. Sest närvilisi, lausa sõjakaid inimesi, saab ühiskonda üha rohkem. Automaate käristatakse koolides, kinodes, kaubanduskeskustes – me pole saanud maailmalt meieväärilist au, kuulsust või siis seda kõige väiksemat, mõistmist. Oleme tegelikult kõikide peale vihased, kasvatus lihtsalt katab selle virila naeratuse maskiga.
Seega – sõdadel on määratud jääda. Lihtsalt need, kes püssi juures rahulikuks ei mõista jääda, tuleb armeest eemale hoida. Nii saame muidugi kummalise tulemuse, et need, kes tahaksid pauku ja verd, seda ei saa, kes aga ei taha, on selleks sunnitud.

Uus nurk kaugeltnurgameestele

Käisin Turbas emakeelest vestmas. Emakeeles muidugi.
Rääkisin kohaliku kooli lastele ka niisuguse loo:

"Veidi vaeva pidin küll nägema, aga tegin nurgad endale selgeks ja näen nüüd elu uue nurga alt.
Kolmnurkade hulka kuuluvad märgid viisakate WCde ustel.
Nelinurksesse ruumi armastati vanasti lapsi nurka panna.
Viisnurgad ehk tähed ehivad mitmete riikide lippe ning sõjavarustust.
Peale selle on veel nurgad, kust tulevad kaugelt-nurga mehed.
Nemad tulevad kõiksugustest maanurkadest.
Linnadel nurki pole. Mõnel suuremal on vaid kuldne ring."