Ühel tööpäeval restoranis

Viisakas inimene tuleb tööle, vihub siis terve päeva ning kogu palga eest tööd teha ning tuigub seejärel väsinult oma alalisse elupaika.
Alati see siiski nii pole. "Ah, põrutame parem restorani pilte tegema!" ütles peatoimetaja ühel heal päeval.
Hästi tegime neid pilte. Ning hea toit oli laual.
Õige vastus: tegime neid pilte Maalehe tellimisreklaami tarvis.
Teine õige vastus: toit oli päris.
Kolmas: sõime toidu tõesti ära.
Neljas: jõime tilga viinagi veel peale.
Foto: TIIT BLAAT

Polaarlaul

Helistas üks muusikaõpetaja ja laulutegija. Ütles, Sulev, tee ühed sõnad.
Sõnade tegemine pole kerge, ütlen vastu. Eelkõige seetõttu, et igaüks võib su sõnade kohta arvata kõike.
Tegin siiski sõnad. Mõte hakkas - nagu ikka - kumisema, siis tekkis rütm. Eks see rütm ikka laulu saladus olegi!

Ma külmapoolusele tulen sulle külla,
me üksteist vaatame seal ainult läbi jää.
Ja jääst me lõpuks veele ehitame silla,
kui ütled mulle, et ma jõuludeni jääks!

Me vahel pole muud kui ainult tuisuiilid,
siin kilokaupa keegi lund ei loe.
Ja vahel harva, kui jääb tõesti veidi puudu
ma hanges avan lahkelt lumepoe.

Ma halja kevadeni tahan jääda siia
ning näha, kuidas lumi sulab viimati.
On kevad käes, nüüd suvi juba päral,
siis näen, et sügise poolt viibati.
Foto: ARVI KRIIS

Kui on vaja kindakirja

Maaleht mõtles ja mõtles, mida küll lugejatelt küsida.
Siis tekkis arusaam, et on talv.
Talvel on külm.
Külma vastu aitavad kindad.
Kinnastel võib olla oma lugu.
Aga milline?
Mulle meenus, et naabri-Mariliis on viimasel ajal usin kindakuduja.
Tema kindalugu on selline:
Nende villaste kinnaste saatus on keeruline. Kudusin need oma sõbrale Priidule jõuludeks ja nägin kurja vaeva. Käisin veel isegi pöialde suhtes nõu küsimas.
Kinkimine õnnestus, küll kadus vahepeal meie kõigi ehmatuseks üks kinnas juba ära. Nüüdseks on kindapaar siiski taas õnnelikult koos.
Foto: SVEN ARBET

Elu on maailma olemise viis

Maa on põhiline, taevas mitte nii väga. Jah, tähtis küll, aga noh, nagu mitte päris. Pole nagu päris asi.
Päris asju saab mõõta ja kaaluda, taevast ei saa.
Ükskord ma mõõtsin küll, aga pilguga.
Tulemus: taevas on ääretu.
Lisatulemus: eriti ääretu on ta selgetel öödel, näiteks augustikuus.
Tõmban lehtla laua kuuri taha, heidan sellele ja vaatan taevasse.
Tahaks karjuda sellest, kui ilus see kõik on. Aga öö pole karjumiseks.
Majas magatakse. Ning magaja jaoks on maailm tervik.
Muidugi on mu tähtede vaatamise soovis eluvõõrust.
Tahaksingi olla pigem võõras, aga alati ei saa.
Elu lihvib meid endale tuttavamaks. Teeb nii, et sa näed või vähemalt aimad ette ühe või teise teo tulemust.
Ette nägemine on paljuski vajalik, praktiline, isegi huvitav.
No mitte päris huvitav.
Et oleks huvitav, peaks juhtuma midagi ootamatut.
Et juhtuks midagi ootamatut, peaksime olema vabad.
Et olla vabad, ei tohiks me sõltuda sajast asjaolust, mida nimetatakse elukogemuseks. Ehk elu tundmiseks.
Elu on maailma olemise viis.

Pisuke pettumus

Rääkisin kõigest. Villastest rulli keeratud sokkidest, kurbuse lõhnast, sügisest, veduriviledest, mis pimeduses eriti valuliseks muutusid. Rääkisin ka sellest, mis oleks võinud olla, aga mida tegelikult ei olnud.
Muidugi olnuks lihtsam valetada. Rääkida lugu nii, nagu see võinuks olla. Kuni armastuseni välja. Kõik lood, mis tegelikult olid lood, lõppesid armastusega.
Korduvalt olin ma hakanud selle kohta skeemi joonistama, aga kustutanud kõik.
Ükskord valmistasin ette isegi loengu "Armastuse mõiste muutumisest ajas", aga siis sain aru, et aega polegi.
Või kui on, siis pole muutumist.
Iga sündmus on just sel hetkel, kui see toimub.
Mis eelnes, mis järgneb – see on juba meie järelduste meelevalduse, mitte aja kulgemise küsimus.
Foto: ARVI KRIIS

Väike vabandus

Võtsin oma hommikuse võileiva ning läksin.
Mõttemaailma muidugi.
Lahendama suuri ülesandeid, mida saab igaühele püstitada vaid tema ise.
Hoiatama lapsi selle eest, et nad ei kordaks meie vigu.
Ei võtaks endale meie kiikse.
Ei kardaks musta kassi.
Ei loeks, mitu korda kägu kukub.
Ning pärast ei sülitaks üle vasaku õla. Sest keegi võib tulla teie järel. Keegi, kes pole ebausklik. Kelle jaoks lendav sülg on lihtsalt sülg, mitte kurja tõrjumise vahend.
Muidugi saab alati vabandada.
Öelda, et ma tegelikult ei tahtnud.
Aga kes siis tahtis?
Kes oled sina siis, kui sina pole sina ise?

Head ja halvad harjumused

Niisiis: maailm on ümmargune. Nii sisult kui ka vormilt.
Kahtlete?
Jah kahtleme!
Kahtlusi on muidugi raske hajutada. Sest see eeldab usku. Usku on meil aga vähe. Nii naeramegi laginal nende üle, kes usuvad.
Kas see, kes usub, on usklik?
Ei, ta on pigem uskuv. Ta usub, et teisel pool mäge on ka veel midagi. Et teisel pool mõõtmatut merd on kallas. Et ma olen olemas ka siis, kui magan.
Magama jäämiseks on samuti usku vaja. Või kujutate ette, et te lähete voodisse ega usu, et te hommikul ärkate?
Ei, muidugi te ei mõtle selle peale. Te heidate magama harjumusest, ärkate üles harjumusest. Hambaid pesete heast harjumusest, kohvi joote halvast harjumusest.
Päev ongi harjumusi täis.
Muidu te õhtuni ei jõuakski.
Õnneks mahub päeva ka harjumatut. Seda, mis südame lööma paneb. Kuigi süda lööb ka harjumusest. Kuni kõik see muutub liiga harjumuspäraseks.
Me ei märkagi enam, et me olemas oleme. Kuni komistame metsarajal puujuure taha ja lendame ninali.
Tulemusi võib olla täpselt kaks: lööme nina veriseks ja hakkame nutma; lööme nina veriseks ja hakkame vanduma.
Mida me edasi teeme?
Verine nina nr 1: keegi puhub meie valutavale ninale ja lausub helli sõnu.
Verine nina nr 2: toome kodunt kirve ja raiume selle juure läbi. Kui viha ikka ei lahtu, langetame puu.
Äärmuslik areng: ostame RMK-lt selle langi ja laseme kõik puud maha võtma. Ehk nagu lõplik soovitus köha puhul: lase pea maha võtta ning sa ei köhi enam iialgi!
Oodake, aga küsimus oli ju usus ja kahtlemises!
Kui teaduslikku seletust pole, on abiks põhimõte, et vähemus allub enamusele.
Kuidas küll ei tahaks vähemus olla!