Võtame maailma koost lahti!

Pole palju vahet, kes ma olen.
Samahästi võin ma olla sina.
Kui hästi järele mõelda, siis ka tema.
Tähtis on see, et me teeme ühise ja üksmeelse otsuse: me võtame maailma koost lahti.
Teeme ta nii väikesteks tükkideks kui vähegi annab.
Ning siis paneme uuesti kokku.
Muidugi peame me sealjuures jälgima, et tükid liiga väikesed ei saaks. Sest väike tükk kaotab oma omadused ja olemise. Muutub pooleks saetud täheklotsiks, mille algne olemus on küll tuntav, mis pole aga ometi enam see.
Muidugi saame hakata siin vaidlema, mis on üldse see, aga sel pole mõtet. Nii on vaieldud juba küll, aga pärale pole jõutud.
Küll on jõutud riidu minna. Silmi siniseks lüüa. Sõdu pidada. Üksteisele voodis selga keerata ning hommikuni vaikida.
Raske on, muide, hommikuni vaikida. Uni tükib peale, aga alla anda ei saa. Sest siis poleks üleval oldud tundidest mingit kasu.
Või teistpidi – võibolla teeksime just magama minnes õige otsuse? Kasutame ööd ikka selleks, milleks ta on ette nähtud!
Aga milleks on öö ette nähtud?
See on hoopis teine teema.
Sellel me siin ei peatu.
Meie ülesanne oli ju maailm koost lahti võtta ja öö on siin nii väike kild, et ei vääri õieti märkimist.
Foto: ARVI KRIIS

Tähtis päev kirikukellaga

Kõndisin pühapäeval Järva-Madise kirikaias. Isegi tuul oli vaikinud ja taevaserv kiskus pisut heledamaks. Äkki hakkas lööma kirikukell. Äkki muidugi minu jaoks, kuigi ma oleksin pidanud aimama, et pühapäeva hommikul kell 11 võidakse kirik sisse lüüa.
"Kas see on see sama kell, mis Tammsaare ajal?" küsisin Tea isalt. "Jah, seesama," vastas ta.
Järelikult helises kell, mida kuulis üks karjapoiss kunagi nelipüha hommikul. Kuulis Tammsaare raamatus "Tähtis päev", mis oli mu isa üks lemmikraamatuid. Selles raamatus saab karjapoiss nelipühade esimesel pühal vaba päeva, aga kurvastab veelgi rohkem kui tööpäevadel.
Isa oli ka karjapoiss, teenis võõraid, kurvastas oma üksinduse pärast, aga õnneks sai täismehena oma pere ja kodu. Siiski jäi teda vaevama pilt, kus väike karjapoiss seisab väraval ja kuulab, kuidas kusagil eemal lööb kirik sisse.
Nüüd ei lase seesama pilt lahti mind, kuigi ma pole olnud karjapoiss. Mind vaevab see, et isa kurvastus saab minuga otsa. Või peaksin hoopis rõõmustama, et kurvastused ükskord otsa saavad?
Mõni aeg tagasi kinkis Tea mulle ühe väikese õhukese raamatu. "Ostsin selle isa mälestuseks," lausus ta. See raamat oli Tammsaare "Tähtis päev".

Tegija number kaks

Eestimaa Spordiliit Jõud valis aasta tegija. Mina see polnud, küll aga tulin ma auväärsele teisele kohale. Esikohale tulla oleks olnud piinlik. Mul on ainult kolm spordiga seotud medalit.
Esimene medal sündis nii: töötasin koolipoisina ühel suvel Viru-Nigula kolhoosis praeguse vallavanema Ervins Veitsursi käe all. No ütleme, et suurem asi elektrik polnud ma toona ja olen nüüd veel vähem, aga elektrikilpe harjaga puhtaks nühkima kõlbasin.
Ühel heal päeval, kui kilbid juba puhtad, asutasin end koduteele. Bussipeatuses jäi aga seisma väikebuss ja ....
Mehed-naised sõitsid Rakvere rajooni majandite spartakiaadile. Mind võeti kaasa kui teatejooksumeeskonna võimalikku liiget. Jooksime. Ka bussijuht Kotke Kusti kiskus oma lakk-kingad jalast ning pani asemele ühe suurema jalanumbriga naise omad. Ta polnud ju sportlikuks etteasteks valmistunud...
Kusti pani niisuguse tinnaga, et tulime kolmandaks. Rõõm kees üle ääre. Medal!
Rumala peaga jooksin veel nelisada meetrit ka. Pilt kisikus tasku: 300 meetrit jõudu ja 100 meetrit tahtejõudu, ütlevad asjatundjad. Mul vist oli vastupidi.
Teine medal tuli Külakilvalt Maalehe võistkonnas. Hõbe, küll teises liigas.
Kolmas medal on Jõu teenetemedal. Samade teenete eest, mille eest tuli ka Aasta Tegija arvestuses teine koht. Tavaliselt lobisemise eest palka ei maksta, mina olen kogu elu just sellega leiba teeninud...
Tänan Ida-Virumaa Spordiliitu minu kandidatuuri esitamise eest. Kodumaa ei unusta mind ja mina teda.

Väike nõelatorge südames siiski

“Laulupealinna” saateni on veel mõni minut aega.
“Kes on esimest korda salvestusel, tõstke käed!”
“Kes on esimest korda “Laulupealinna” salvestusel?”
Mõni ongi esimest korda.
Nende jaoks sõnastatakse kiiresti kuldreeglid. Teisisõnu: lülitage telefonid välja! Kui toimuvat filmite, ärge tõstke kaamerat üles, vaid asetage eesistuja pealaele – see oli nali! Ärge tõuske oma kohtadelt isegi siis, kui tahate Otti või Tanjat fännama hakata!
Plakatid aga vinnake rahumeeles pea kohale! Tõstetigi. “Tanja, suru Ott vastu muru!” ja nii edasi.
Olgu, veel mõned hoiatused. Kraanakaamera võib teile lähedale tulla, ärge krampi minge. Isale-emale ärge lehvitage! Olge loomulikud!
Oma toolidel võtavad kohad sisse Anne Veski, Ivo Linna ja Ženja Fokin. Anne nägu saab jumestajailt värskendust, mehed peavad niisama pealt vaatama. Kus on soolise võrdõiguslikkuse voliniku silmad?
Nüüd aplausi proov. Ärge plaksutades kunagi kustuge! Ärge taguge peopesi kokku poolsalaja, vaid hoidke käsi rinnakõrgusel! Olge rõõmsad isegi siis, kui teie lemmik ei laula!
Oldigi rõõmsad. Plaksutati. Võidu oleks selle põhjal võinud rahumeeli mõlemasse linna jätta. Liikuski legend, et konkurendid on kokku leppinud: pool raha Kärdla laululava, pool Kohtla-Järve lastekodulaste tarvis. Nii olekski võinud minna, aga...
Esimene voor. Tuleb Tanja. Ning mulle meenub, et olen sündinud Kohtla-Järvel. Ning elanud täiseani Kohtla-Järve rajoonis. Ennustanud ilma muutumist selle põhjal, kas tuul tõi koduõuele nn Kiviõli lõhna.
Seega: mina olen Kohtla-Järve poolt. Vaatamata sellele, et olen näinud, kuidas seal elatakse. Ning ei jaga paljude kohtlajärvelaste ilmavaadet.
Tanja teeb avalöögi, millega Ott peaks juba nokdaunis olema.
Ei ole. Vastab tuleleekide, Riho Sibula ja Jaanus Nõgistoga. Aplaus jätkub. “Kütet oli täiega!” kuuldub žürii suunalt.
Aplause on muide kaht sorti. Ühed on sellised, et vaatajad lihtsalt ei saa teisiti, kui plaksutada. Teised on märguandest sündinud aplausid. Ning kui märku andja pea kohal sõrme keerutab, aplaus jätkub.
Otiga polnud vaja sõrme keerutada. Mees seisis kahe jalaga keset – no ütleme, üldrahvalikku näitemängu (Ivo Linna sõnad) ning laulis nagu mees. Ilma nutmata, ilma titehäälega halisemata (jällegi Ivo Linna).
Reklaamipaus. Laste käest küsitakse, kelle poolt nad on. Nad teavad. Aga miks just selle poolt? Ei tea! See oligi õhtu levinuim vastus laste suust. Võib-olla peaks neid julgemateks kasvatama. “Ei tea!” tähendab ju tegelikult seda, et oma arvamust ei julgeta väljendada – äkki pole see hoopiski niisugune, nagu küsija eeldab.
Ent kui pole julgust, ei saa ka lavale tulla nagu Tanja ja Ott. Mõlema hääl kõlas nii võimsalt, et sellega saanuks metsas puid langetada. Ühtlasi oleks nii varutud materjali ka Kärdla laululava tarvis...
Tanja saab võrdluse sõjajumalannaga. Teda hinnatakse kõige paremini liikuvaks Eesti lauljaks. Pealekauba on venekeelsest kodust pärit tüdruk hästi ära õppinud eesti keele – ning see on iseenesest plusspunkt. Juba libiseb kellelgi keelelt hinnang “maaema” – või oli see siiski “maaemand”?
Aga Ott ei jäta. Ning kui Tanja peaks pisut libastuma, hakkama kuulama südame häält ning esitama koos kaaslastega vaimuliku rahvaviisi “Mu süda, ärka üles!”, on Ott võitja.
Taevast sajab hõbedasi helbeid. Ott särab. Tanja – mitte nii väga. Jah, talle on öeldud, et tänu temasugustele kestab inimkond edasi. Aga ikkagi ei saa ta Kohtla-Järvele sõita, taskud annetusraha täis.
Pole midagi. Sa olid samuti võitja.

Üks uskumatu lugu vanast ajast

Aeg on parajasti selline, et kui sa just linnas või mõnd seda tüüpi asulas ei ela, on õhtuti õues ehmatavalt pime.
Jah, käid korraks väljas, ajad pea kuklasse ja vaatad tähti või pilvist taevast, keerad siis ukse lukku, katsud korraks üle – kas ikka jäi? –, paned lambi põlema ja tõmbad kardinad ette.
Kõik on nagu korras, ahi tõmbab nii, et korstnas vuhiseb, aga mured tulevad mõttesse. Täpsemalt kolm muret: enda, oma rahva ja maa saatuse pärast. Enda puhul mõtlen, et töötan ja tegutsen, püüan maailmast uut teavet ahmida ja seda kogemuseks salvestada, aga neid, kellel neid tarvis võiks minna, on üha vähem. Noored mõtlevad ise ega vaja mu targutusi, tundugu need mulle endale nii targad kui tahes.
Rahva puhul mõtlen, et nüüd on siis aeg, kus me mööda ilma laiali jookseme ja siis vaikselt välja sureme, kes juba inglise, kes veel eesti keelt rääkides. Eriti kurb tundub novembripimeduses mõte, et viimase eestlase haual kõneldakse võõras keeles.
Maa puhul mõtlen, et mis maa see on, kus verstade viisi pole kuulda enam kukelaulu? Kus asutus on väidetavalt vaid pisut tihedam, kui vapra Lembitu ajal?
Kui aga tuleks praegu Lembitu ja räägiks ühe vana jutu? Või siis mu enda isa, kes teadis lugusid sellest ajast, kui veel koodiga reht peksti või viieliinise lambi valgel koolitükke tehti? Isa on paraku Viru-Nigula kondivälul. Ema samuti.
Aga mina olen ju alles! Kas ma siis ise ei võiks jutustada lastele ja ka teistele ajast, kui ma noor olin? Lugu on ju see, mis meid ühendab! Aja lugu, eestlaste lugu, meie pere lugu.
Kindlasti ei maksa mul karta, et jutt liiga kaasaegne tuleb. Uue põlvkonna jaoks paiknevad kivikirves ja kettaga telefon enam-vähem ühes ajajärgus. Seega: pimedal õhtul lapsed diivanile, küünal põlema ja jutt tulema!
Ka poleks mu jutud ebausutavuse suhtes muinasjuttudest kehvemad.
"Hallil nõukogude ajal tahtis mu isa autot osta. Jaotuskavaga tuligi tehases jagamiseks üks. Isa jooksis direktorile helistama. Direktor ütles ametiühingu juhtidele "Oll võtab selle!" ja nii otsustatigi. Pärast sõitis ta selle Žiguliga 30 aastat, aga sai vaevu 100 000 km täis."
Uskuge, ka teie lood pole kröömikestki halvemad! Ning kuulajad tunnevad, et te muutute neile üha omasemaks.

Foto: ARVI KRIIS

Indreku arvamus Vargamäel osutub tõeks

Võiks ju vabalt naerda ja öelda, et mis teadis üks ammu surnud kirjanik Euroopa Liidust ja XXI sajandi alguse ülemaailmsest majanduskriisist. Tõenäoliselt väga vähe.
Ometi peame tõdema, et Anton Hansenil, sellel Tammsaare nime all tuntuks saanul, oli ühes väites vägagi õigus. Nimelt: võib saabuda aeg, kus paremad ajad on uue põlvkonna jaoks siin maailmas juba möödas.
Tammsaare ajal olid paremad ajad möödas Vargamäe Indreku nooruspäevadeks. Seal, Järvamaa soosaarte vahel, ei lauldud Indreku ajal enam niiviisi nagu varem, ei naerdud enam niiviisi nagu varem. Ning kaskedega kiikudes ei käinud südame alt läbi enam nii valusalt magus tunne.
See oli olnud, seda mäletati, aga lootust selle taastulemiseks polnud.
Muidugi võib öelda, et Tammsaare tõmbus vananedes üha enam karpi, et tema enese lootused elu suhtes polnud enam eriti kõrged. Just seetõttu leidis ta lohutust minevikust.
Siiski läheb tema ettekuulutus praegu kurval viisil täide: nüüd on "parim möödas" ajad saabunud Euroopa riikide rahvaste jaoks.
SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel tõdeb, et elu nõuab "Lääne-Euroopa elustandardi mõningat alandamist, hoolekanderiigi ideest loobumist".
Tammsaare võtmes on lugu selline: Andres tuleb Vargamäele, võitleb soodega, saavutab teatava võidugi, rikub aga tervise, jääb peaaegu jalutuks.
Nüüd tahab ta selle kraavitatud pensionisamba jätta oma lastele, aga sammas vajub vägisi sohu tagasi. Ning lapsed panevad hõlmad vöö vahele ning lähevad Vargamäelt alla. Võibolla isegi Hiinasse, sinna olevat maailma hea elu nüüd oma pesa teinud.
Uuele põlvkonnale jääb aga tõdemus, et rühma mis sa rühmad, paremat elu sa ei näe. Vähemalt tulevikus kindlasti mitte. Seega ikka vist minevikus, kui Vargamäel kõlas veel salapärane "sink-sale-proo". Mis saksa keelest võetuna võiks tähendada "Laulgem kõik rõõmsalt!"
Tänan pakkumast, aga praegu pole rõõmsalt laulmise tuju. Sest Vargamäe Indreku kõrval on päevakorral ka Neivelti Indrek. Tema ütleb, et me seisame tõelise Kolgata tee alguses. Ning tema on ka nagu Tammsaare. Naerab avalikult harva ning lausub tõde tõsiste sõnadega.
Mis siis ikka. Seda enam vaadakem minevikku ja rõõmustagem selle üle, et Eestis pole enam otsest okupatsiooni. Et piirid on lahti ning laevad sõidavad, aeg-ajalt ka lennukid. Veel rõõmustagem, et mõnes aknas Eestimaal põleb ikka veel tuli. Ning mõnda meist oodatakse koju.
Hea on teada ka, et kodudes tehakse jälle rukkileiba. Võibolla isegi sellist, mida murdis Vargamäe Indrek siis, kui ta kuulas oma õdede laulu.

Foto: ARVI KRIIS

Rooste, Runnel ja keegi kolmas

"Nüüd aga ilmus korraga kaks raamatut, mis mõlemad rajanevad ühel võttel läbi terve teose," kirjutab Jürgen Rooste ajakirjas Looming. "Ja mõlemal on ühesugune sihtmärk või aines."
Järgnev jutt ongi võetud sellestsinatsest Loomingust.
"Sulev Olli „Printsessi voodikohendaja päevaraamatu” iga tekst algab sõnadega „Kui me kohtusime” ning kirjeldab mõnd poeetilist, absurdimekilist tööd, mis muudab aiva imelisemaks tolle kohtumishetke tütarlapsega, muusaga (sest nõnda tekstist ilmselgelt välja tuleb).
Hando Runneli „Ütles mu naine” seisab aga koos pooleteisesajale leheküljele laotuvaist monoloogikatkeist, kõneaktidest, mis kõik on omistatud tollele ütlevale/õpetavale naisele.
Runnel laseb naisel esimeses ja viimases tekstis tutvustada end erilise olendina, „kuldkallistajana” — tos tehnilises mõttes jätab Oll lõpuks otsad lahti, tema raamatus puudub sulguv ring või teatav lõpetus — me võime muidugi oletada, et langevarjuriks õppimine viimases tekstis on kogu ülejäänud elu ja armastuse suhtes kuidagi täistähenduslik, aga enne seda on minategelane pidanud juba palju eriskummalisemaid ja lõplikuma loomuga ameteid, nii et pigem jätab Oll „otsad õhku”. Mis aga on mõlemale autorile eriomane ja loomulik, on töö häältega, kõneleja häälega.
Mingis mõttes on see vanamoodne, peaaegu teatraalne lähenemine — kirjanik mõtlebki kirjanduslikku ruumi ehitades arhitekti ja lavastajana. Kui üldiselt valitsevad luules praegu kas naturalismilähedased mina-hääled või siis häälte tohuvabohu, virvarr, siis Oll ja (ehk eriti) Runnel on otsinud ja silunud kõnelejat ja ta vahekorda maailmaga.
See on tänases luules iseloomulik veel näiteks Elo Viidingu mõningatele poeesidele, Jan Kaus on oma miniatuurides teadlikult välja mänginud eri kõnelejaid ja dialoogilisust, aga kõige selgemal, ehedamal ja jõulisemal moel on tollele tööle häälega asunud ja andunud vahest noor autor Kaur Riismaa, kes valdab erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti (nagu Traat oma Harala-sarjas)... "
Edasi lugege ajakirjast Looming. Aitäh!