Kas ma saaksin ühe õlu juua?

MM-i linn Liberec võttis meid vastu kerge lumesajuga, mis, tõtt öelda, pole ka järgnevate päevade jooksul üle läinud. Esmalt siis akrediteerimine. See on midagi niisugust, et lähed õiges suunas õigesse saali, asetad oma näo kaamera ette, sinust tehakse lauslapik ülesvõte, kantakse see kaardile, sulatatakse kilesse, riputatakse paela külge ja siis sulle kaela. Ongi korras. Nüüd oled tegija, võid kinnistest väravatest sisse marssida või linnaliinibussis tasuta sõita.
Maal tasuta sõita ei saa, kuid Bedrichov, kus ma peatun, asub just maal. Või õigemini - mägedes. Õnneks mul nendesse mägedesse jõudmisega siiski vedas. Suutsin päralejõudmise õhtul teha korraldajate ees nii õnnetu näo, et üks transporditeenuseks palgatud noormees võttis mu mäkke vedamise enda peale. Škodaga muidugi, kelguga minnes oleksime veel ju siiamaani teel.
Vajalikule autosõidulee lisandus ka mõnekilomeetrine enesekindel möödakihutamine Gasthaus Helast, aga siis pöördusime õnneks tagasi ning nii ma saingi lõpuks koputada nimetatud Gasthausi suletud uksele. Suletud oli aga uks seetõttu, et Bedrichovi jaoks oli käes juba varane öötund. (Pildil näed, missugune näeb Bedrichov välja sombusel hommikutunnil).
Koputasin sel varasel öötunnil siis Gasthaus Hela uksele, õigemini lasin uksekella. "I am Sulev from Estonia!" põrutasin uksele ilmunud hallipäisele tšehhile. "Nur ein?" küsis tšehh vastuseks. "Nur!" vastasin, selgitamata täpsemalt, et minu kokku lepitud toanaaber Tiit Lääne pole enam Sporditähe palgal - nimetatud täht põles liiga heledalt – vaid Tea kirjastuse spordiraamatute toimetaja. Ning ilmselt ütles nimetatud Tea, et spordiraamatuid saab ka muud moodi toimetada, kui Bedrichovi suusakuurordis lakke vaadates.
Kuulmata minu oletatut mõttearendust, võttis eakas tšehh mu passi ja voucheri, kirjutas sissekirjutuse lahtrisse Sulev, küsis, kas mul kodukingad on jalapärast – saapad tuli esikusse ühiskappi jätta – hoiatas, et ma radiaatoril kindaid ja sokke ei kuivataks ning jättis mu siis üksinda tuppa nr 3.
Mina aga ei tahtnud veel üksi jääda ning küsisin äkki meenunud saksakeelse küsimuse: "Möchte ich ein Bier drinken?" "Jawohl!" vastas tšehh ning me laskusime kodukingade kolinal trepist alla söögituppa.