Naised on nüüd suusahüppajad

Käisin Liberecis suusahüppevõistlust vaatamas. Mitte tavalist, tavalist võib igaüks vaadata. Mina käisin naiste hüppevõistlusel. Jah, te nägite kenasti. Asi ise on lihtsalt nii kaugel, et naised ei malda lihtviisiliselt pealtvaatajate tribüünidel kõõluda ja alpikotkastele lippe lehvitada, vaid soovivad ise kotkad olla.Naine ja kotkas, no kuulge! Aga näed, seal nad siiski olid. Hüppemäe hüppeplatvormil. Ja tulid alla ka nii et vuhises. Maandusid nagu mehed või õieti öelda nagu väikesed poisid. Kuigi tegelikult oli väikesed tüdrukud.
Esmalt oli mul hirm, et kurjad isad ja treenerid on oma tütred või hoolealused hüppetorni tirinud ja sunnivad neid sealt surma ähvardusel alla suusatama, aga see vist polnud nii. Alla jõudnud tüdrukud ju naeratasid! Aga võibolla naeratasid nad lihtsalt seepärast, et siiski õnnelikult alla jõudsid...
Ilm oli hüppevõistluse ajal aga nagu MM-i ilm ikka. Sadas nii laia lund, et eemalt vaadates tundusid suusahüppaja-tüdrukud vaid pisut suuremad kui lumehelbed. Loodame aga, et emake Tšehhimaa jaksab siiski niisugust lund kanda. Peaasi, et enne sulaks ei lähe, kui see suurvõistlus siin otsa saab...