Mina, see idavirulane

Paljudele eestlaste teadvuses saab Eestimaa ida pool otsa Rakverega, heal juhul Viru-Nigula ja Padaoruga. Ometi jätkub maantee teisel pool Padaorgu. Mõni hea kilomeeter siit algab Ida-Virumaa, Eesti müütiderikkaim maakond.
Siinsed müüdid pole Kalevipojast, Suurest Tõllust ega Leigerist, vaid taeva servani ulatuvatest tuhamägedest, pilvi tumestavatest elektrijaamadest, omavahelises arveteklaarimises plaksuvatest püstolitest, Narva jõe alt kulgevast salapiiritusetorust, toestamata laega kaevandustesse vajuvatest majadest ning Alataguse laantest, kuhu mitte ainult võib, vaid lausa peab ära eksima.
Tegelikult on asi palju argisem. Lihtsalt ENSV käis siit oma teravate äkkepulkadega palju karmimalt üle kui Pärnu- või Võrumaalt. Kõik sai liiga suur, liiga praktiline, liiga töölistekeskne, liiga võõrkeelne. Siin ei olnud Eesti Vabariigi taas tulles võimalik vana juurde tagasi pöörduda, sest seda vana peaaegu et polnudki. Aga mis siis oli ja on? Sõitke läbi Ida-Virumaa Narvani, umbes nagu president Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäeval, ja vaadake ise.
Kui olete juba üle Ida-Virumaa piiri, hakkavad vasakul paistma korstnad. See on mu sünni- ja kodupaik Aseri, ENSV-aegne tellise- ja drenaažitorupealinn, kust keraamilist kraami lausa rongiga välja veeti. Nüüd meenutab kunagist rongiliiklust võsastunud raudteetamm, aga telliseid vormitakse siin endiselt. Veelgi enam: tehas on teinud läbi ümber- või lausa uuestisünni. Kui ainult seda kriisi ees ei oleks! (kõrval oleval pildil näed, kuidas ma Aseri Keskkooli sajandal sünnipäeval juhatan meenutuslikku ajalootundi).
Kümme kilomeetrit Aserist vahutab Purtse jõgi, ENSV-aegse saastamise sümbol. Räägiti, et kehvem pere võis jõeveega isegi pesu pesta, sest pesupulbrit polnud vaja lisada. Nüüd on asi tuntavalt parem ja kalad trügivad ülesvoolu juba sedavõrd, et neile tuli elektrijaama tammi lähedale koguni eraldi trepp ehitada. Õnneks ei tea nemad kriisist midagi.
Edasi raamivad maastikku tuhamäed ning tehased, lõiv omaaegsete rohkete rändpunalippude eest. Kusagil nende taga nukrutseb müütiline Sompa, mille algustähedest sai sai vene keeles kirjutada “kõige ohtlikum paik USA järel” – Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki.
Kõige selle ensv-liku keskel särab pärlina Jõhvi kontserdimaja, siinset kõnepruuki kasutades isegi palee, uue aja ning regionaalpoliitika sümbol. Just selles paigas võtab president vabariigi aastapäeval vastu tähtsaid inimesi. Ja kriis saab hetkeks nagu peoga pühitud
Narvas aga sirutub taas taeva poole Aleksandri kirik. 31 meetri kõrguselt vaatekorruselt näeb Narvat päris hästi. Narvalast ennast näeb aga siis, kui tal mantlihõlmast kinni võtta ja küsida, kas ta paraadile tuleb. “Kui ilma on, siis tulen,” vastab ta.