Kuidas portreteerida Andrust

Andrus Veerpalu on üks kolmest suurest. Üks kolmest, kellest kokku võib laduda kuju "Eesti Mees". Muidugi võiks selle kuju nimetada ka "Eesti Isaks", aga Kanter pole teadaolevalt veel oma laste isa ning pealegi kerkisid "Eesti Ema" kuju idee autori puhul kohe ka kahtlused, kas ta ikka on õige isa. Seega, las Andrus Veerpalu olla osake kujust "Eesti mees", teisteks osadeks siis Jüri Jaanson ja Gerd Kanter.
Mis neid ühendab? Kanter võiks ju paar aastakest vanem olla, siis saaks ühiseks nimetajaks kirjutada "sportlik pikaealisus". Jüri Jaanson oleks võinud ikka oma väljateenitud OM-kulla võtta, siis saaks ühise nimetajana kirjutada sildi "meie tegevsportlastest olümpiavõitjad".
Andrus Veerpalul on aga KÕIK olemas. Kui ajalooliselt puhtale eestlasele vajalikud heledad juuksed ja neile nagu valatult istuv murumuts välja arvata. Andrus Veerpalu on eestlane, abikaasa, nelja lapse isa, olümpiavõitja, maailmameister. Tõsi, maailmarekordi omanik ta pole, aga kus sa suusatamises ikka nii väga neid maailmarekordeid võtad. Küll on teda nimetatud maailma parimaks klassikasõitjaks.
Veerpalu sõidab tõesti ilusasti. Näib, nagu ei huvitakski teda üldse, mis teised tema ees või taga askeldavad, tema teeb OMA. Võibolla ongi aga see "oma tegemine" saladus, mis teeb ühest mehest olümpiavõitja ning maailmameistri, teisel aga laseb vaid hirmrasket tööd teha ja vaeva näha ilma, et armastust tulekski. Võibolla on töö ja vaev aga just Jaak Mae saatus ja pärisosa siin ilmas - ega ta asjata pole pärit Järvamaalt Albust ehk sealtsamast, kust Anton Hansen-Tammsaare. Aga just armastatud rahvakirjanik needis ära selle, et tööst endast võib rõõmu tunda. Sest kuidas saaks seda kõigile teada kõnekäändu tegelikult tõena võtta.
Tammsaare Tammsaareks, tõde on aga see, et väiksemagi kirjandusliku võimega mees võiks siin uue mõistatuse teha: "Kaks meest teevad töö, üks kullad korjab". Jah, te aimasite õige vastuse ära. See üks on tõesti Andrus Veerpalu, Eesti kõige suurema olümpiamedalite kogu - ja kolm on juba kogu - omanik.
Kuidas ta need kullad, lisaks kaks maailmameistritiitlit, saanud on? Iseendasse uskudes. Vaikse ja visa vaimuga, suuri sõnu tegemata, enne õhtut hõiskamata. Ja õnneks on ta selle õhtu jõudnud mitu ja mitu korda ära oodata. Mõni teine oleks ammu suusad nurka visanud. Ja kepid ka. Veerpalu ei visanud isegi siis, kui tema põlv ja lisanduvad aastad ravimatuks kuulutati. Aga selleks ajaks teadis ta ka võidu valemit.
Võidu valem pole tänasele maailmameistrile tulnud kergelt. Tema suurvõistluste tee algas 1992. aasta olümpiamängudel Albertvilles 21. kohaga 10 km klassikas. Aasta hiljem, Faluni MM-il, jäi tema parimaks 31. koht 10 km klassikas. Õigupoolest võiks küll täpsustused klassikalise stiili suhtes siin hoopis kõrvale jätta, sest Veerpalu ongi klassikamees. Täpsemalt oeldes, maailma parim klassikamees. Aga sellest edaspidi. Sest esialgu jätkub veel kannatuste rada: 1994 Lillehammeris 26. koht 50 kilomeetris, 1995. aastal Thunder Bays 30. koht 30 kilomeetris. Õnneks on mees ise alles 24 aastane ja ootajad kannatlikud. Ehkki - mida üldse oodata? Milliseid kuldseid saavutusi siis Eesti suusatajail üldse ette näidata oli, et lootused korgeks kruvida? Teistpidi tuli aga eesti spordisober ju ühiskonnast, kus sportlasi saadetigi mitte vaid osalema, vaid võitma.
Andrus Veerpalu esimene suurvõit tuli kümme aastat tagasi MM-võistlustelt Ramsaus ning see oli hõbemedal suusamaratonis. Ning siis läks paugutamiseks: 2001 tuli Lahtist kuld 30 kilomeetris, 2002 Salt Lake Cityst olümpiakuld 15 kilomeetris ning hõbe suusamaratonis. Vahepealsete aastate ebaõnne - kui neljandad kohad MM-idelt on ikka ebaõnn - kompenseeris kuld Torinost aastal 2006.
Ning siis algas tants haige põlve umber. Sellest sai vahepeal koguni naljanumber. Tundus, nagu oleks eestlased tähtsa ja vahetähtsa hoopiski segi ajanud, vundamendi katuseks pööranud ja vastupidi. Aga teisalt - peab mees ikka ka väga väärtuslik olema, kui tema põlv tundub tähtsam kui mõne teise tegelase pea...
Loomulikult hakati Veerpalut tasakesi juba paadist välja lükkama. Põlv kuulutati lootusetuks, üha tihedamini hakati tema nimele lisama eluaastaid. Aga võidu valemit teadev mees tuli tagasi, hiilis kui hunt, suusahunt noh, suurt kära tegemata Libereci ning hammustas siin kõiki. Ainult ees startinud Jaak Maed ta ei hammustanud, sest Mae on otsekui Veerpalu teine mina. Õnneliku Andruse õnnetu pool. Peab ikka tahtmist olema kõigi nende medalilähedaste kohtade järel jätkata.
Mis aga Veerpalust edasi saab? Esialgu voistleb ta veel Liberecis, siis võistleb tõenaoliselt Gerd Kanteriga Eesti aasta parima meessportlase tiitlile, edasi paisab aga Vancouver. Õnneks on sinnani jäänud aasta, see tähendab, et Veerpalu pole seal võisteldes veel nelikümmendki.
Õieti on vanuse kallal näägutamine naeruväärne. Seda enam, et meil on Jüri Jaanson. Seda enam, et meil oli Johannes Kotkas, kes pooleldi kiilaspäisena 1952. aastal Helsingist maadluses kulla tõi ja oleks toonud ehk järgmisel korralgi, kui NSVLiidu spordisüsteem oleks ta matile lubanud. Ja ega Jaan Kirsipuugi enam poisike olnud, kui ta suure ratta varna viskas, siis vaiksema võttis ja Eestis teistele koha kätte näitas.
Ühesõnaga, lootused on suured, seda enam, et Veerpalu on arenemisvõimeline. Nimelt võistles ta Liberecis esimest korda määrimata suuskadega. Kusjuures see pole mingi nali, vaid tõsiasi, mis suurte lootustega rootslased selles sõidus auti lükkas.