Rändkauplus ehk lavka on siiski alles

Sõitsin ühel heal päeval mööda maanteed Tartust Tallinna suunas, kui tekkis mõte pöörata korraks Kärde rahumajakese juurde. Vaatasime sõbraga majakese üle, kuulsime, et selles olevat elanud Peeter I, mis küll ajaloolise tõe vaatevinklist on vale, ja valmistusime juba lahkuma, kui mööda teed lähenes määrdunudkollane autobuss.
"Lavka!" lahvatas lapsepõlves kuuldud sõna läbi pea. Oligi lavka, täpsemalt Jõgeva Majandusühistu kauplusauto "Tare".
Bussijuht Kaljo Põldkivi tegi lahkelt ukse lahti ning seitse kohalikku klobistas jalgu lumest puhtaks trampides bussi. Ning peagi klõbisesid müüja Moonika Tsääro sõrmed kassaarvuti klahvidel.
Mees, kes teadis Peeter I kohta rääkida, oli korvi tõstnud pudeli viina ja pudeli šampooni. See on hea valik: viin teeb meele rõõmsaks, šampoon ihu heledaks.
Teine mees, kes ilmselt mäletas ka veel aega, kui Peeter I Kärde rahumajakese rookatuse all aastal 1661 jahedavõitu uinakut tegi, võttis kaheliitrise kange õlle. See nii hea valik polnud, sest šampooni mees kõrvale ei ostnud.
Seejärel tulid kassasse toiduostjad. Veel üsna nooruke Herki Lilleorg tunnistas, et käib autokaupluses seetõttu, et mujale sõiduks pole autot. Autot pole aga seetõttu, et mees on töötu. Vähemalt praegu. Õnneks on buss ja sellega sõidab Herki vahel Vaimastverre või Jõgevale.
Vaimastveres ja Jõgeval käib oste tegemas ka pensionär Maie Vahtra, kuid reedeti võib teda ka Kärdes (või Kärdel?) autokauplust ootamas näha. "Pole hinda vaadanud," tunnistab ta väikese mõttehetke järel, kas kohale sõitva kaupluse hinnad on ka kõrgemad selle omast, mille juurde tuleb linna sõita.
Müüjatar Moonika Tsääro aga muudkui naeratas ning lasi sõrmedel käia. Ime, et sõrmed veel ära kulunud pole, sest mõnel tööpäeval peatub buss isegi 30s Jõgevamaa paigas.