Liberec polegi nii kaugel

Sõit murdmaasuusatamise MM-ile Libereci on tegelikult lihtne. Lähed Tallinna lennujaama, kus südapäeval ootab sind peaaegu täielik tühjus, sööd pisut igavledes ühe hamburgeri (54 krooni, tsiviilelus ei võtaks mingil juhul selle hinna eest saiakannikat kotletiga), räägid natuke juttu samale lennumasinale asutavate raadio- ja teleinimestega ning lähedki lennukile.
Prahasse lendavad tšehhid ise. Seega võiks kätte võtta tšehhikeelse ajalehe ning imiteerida lugemist, aga mina nii siiski ei tee. Pigem vaatan, kuidas kaasreisijad arvutid välja kraamivad ning vägivaldseid filme vaatama hakkavad.
Kui vägivaldsed need filmid tegelikult on, seda ma siiski ei näe. Aga klaasi lõhkumise klirin ning summutatud karjed minuni kostavad.
Juba kuulutataksegi välja Praha, komandör palub mitmendat korda tähelepanu, aga lennuk lendab üht tiiba pisut ees hoides üha uusi ringe meid ja Prahat lahutava udu kohal. Siiski saabub hetk, mil sukeldume.
Edasi on kõik juba tavapärane. Armas roheline reisikott vuristab mööda linti minu poole tulla, peagi oleme taas sõbralikult koos.
Buss Praha lennujaamast Libereci pidi väljuma kell 18. See oli niisugune buss, mille MM-i korraldajad Liberecist Prahasse kõiksugu sakstele vastu saatsid. Tasuta muidugi. Või vähemalt tasuta nii kaua, kui nooruke näitsik polnud meie käest piletiraha koguma hakanud. Aga ta hakkas.
Lembitu Kuuse läks raha küsimise peale päris rabedaks. "See on ennekuulmatu!" põrutas ta ning pidas noore tšehhitariga maha paraja sõnalahingu. Viisaka muidugi.
Aga miski ei aidanud. Tüdruk jäi endale kindlaks ning küsis igaühelt 25 eurot ehk umbes 390 Eesti krooni. "Kas Tšehhi kroonides saab ka maksta?" küsis seepeale raadiomees Erik Lillo. Sai, siis maksis sõit 290 krooni ehk Eesti rahas 170 krooni ringis. Seega - eelista tšehhimaist! Saad rohkem kui poole odavamalt!
Millest aga niisugune hinnaerinevus tuli, jäi saladuseks ka jaapanlastele, kelle silmad imestusest veelgi enam pillu vajusid. Või polnud neil lihtsalt Tšehhi kroone rahakotis...