Mida on andnud mulle aastad? Olen rohkem isepäine. Võibolla isegi rohkem kui tahaksin.
Olin harjunud olema hea laps, sealt edasi on teekond pidevalt kulgenud isemõtlemise suunas.
Mõneti on see hea. Tunnen, et noorus on minus alles. Ja elu meeldib mulle.
Ja mulle meeldib rahuliku häälega rahulikest asjadest rääkida. Või siis naerda pikali kukkumiseni.
Vahel karjun ka, ilma et see mulle meeldiks. Aga tulemägi on ka üpris rahulik seni, kuni maad väristama hakkab. Järelikult - sisemiselt ma ehk nii rahulik polegi.
No comments:
Post a Comment