Mõtlen eluvõõrastele.
Tahaksin olla pigem võõras, aga alati ei saa.
Elu lihvib meid endale tuttavamaks. Ning siis on paraku nii, et sa näed või vähemalt aimad ühe või teise teo tulemust ette.
Ette nägemine on paljuski vajalik, praktiline, aga mitte huvitav. Et oleks huvitav, peaks juhtuma midagi ootamatut. Et juhtuks midagi ootamatut, peaksid olema vaba. Et olla vaba, ei tohiks sa sõltuda sajast asjaolust, mida nimetatakse elukogemuseks. Ehk elu tundmiseks.
Seepärast ongi lapse nn eluvõõras maailm ehk valusam, aga kindlasti huvitavam.
No comments:
Post a Comment