Aeg lammutab hooned, lükkab ümber karja-aiad, pillutab laiali saunakerise, mädandab laululehed, milledelt meie vanemad laulsid mälestuslaule oma kallitele lahkunutele.
Ajal on aga oma vari – see on lugu. Aja lugu. Seda lugu enda järel vedades jätab aeg maha pika vao. Jätab meie hingedesse. Ning et seda valutavat vagu kinni kasvatada, tulemegi me tagasi oma kodukohta, teeme jalad kasteses heinas märjaks, puudutame korraks sammaldunud kiviseina, otsime õunapuult kasvõi üht õuna, et tunda kasvõi korrakski, kuidas võis kunagi maitsta kodu.
Kohe Sarapiku talu sirelite taga on õunapuu, mille häält kuulatades võib öelda, et ühel päeval tuleb marutuul ja võtab ta endaga kaasa riiki, kus teda ootavad juba suislepad, martsipanid ja Krügeri tuviõunad. Siiski leidsin ma ka tänavu sellelt puult õuna ja proovisin seda. Ning sellest õunast valgus mu keelele mineviku veidi hapukat mahla.
No comments:
Post a Comment