Mu isa sünnikodu on paigas, mis asub küll kaardil, kuid kus ei ela keegi. See on Urtja küla Lääne-Virumaal. Tuled siia, hüüad, aga ainult mets kajab vastu. Lähed siit natuke eemale, ja kajab vastu soo.
Mõnikord tuleb tugevam tuulehoog ja sasib niitmata heina või soomände. Mõlemad on visad. Eriti soomännid. Lugesime mõned aastad tagasi siin männi aastaringe ja saime üle 60. Aga see mänd polnud jämedam kui tosin sentimeetrit.
Visa on pidanud olema see inimene, kes siin, kahe sooserva vahelisel liivaseljandikul eluga hakkama sai. Enam nii visasid inimesi pole. Minejad on siit läinud, tulijatele on tee aga olnud liiga kitsas ning auklik.
Minejad on läinud, jättes endast maha vaid mälestuse. Aga kui kaua elab mälestus? Parasjagu nii kaua, kui elavad need, kes mäletavad.
No comments:
Post a Comment