Mõnikord pole muud, kui sõida lihtsalt suunas, kuspool ilm tundub rohkem lahti olevat. Siis, tüdinud ühtlasest kiirusest, aeglusta ja pööra hoopis tundmatule teele.Kui seda mööda mõned kilomeetrid edasi oled logistanud, peatu korraks ja vaata, kus saaksid mõnusalt seisma jääda, ringutada, kopsutäie värsket tõmmata ning ehk isegi vett visata. Muidugi võid ka pisut kaugemale kiigata. Kasvõi kakskümmend meetrit.
Seal, põdrapabulate vahel, on nad nagu õide puhkenud. Säravkollased, üksikuna ning lausa ringidena.
Algul sa ei usu, siis nagu hakkad end veenma, võrreldes varem juhtunut sellega, mis praegu sünnib,võibolla ka sellega, mida arvasid kunagi juhtuvat. No, seejärel on hetk kaaslasega aru pidada, vahendid valida. Pakiruumist seal (otsekui juhuslikult) ootavad väikesed plastmassist ämbrikesed võtta, kus varem oli Rakvere grill-liha, siis veel küünekäärid ja -viil ning ongi sobiv varustus valmis.
Heledate kingade ja pükstega on puhtal samblal nõnda mõnus käia, peaasi, et kukeseeneseid käsi pükstesse ei pühiks.
Ei saa salata, hing hõiskas. Mitte saagi, vaid selle ootamatu ilu pärast. Muidugi sõime ka kaks tegu kukeseenekastet ning ühe salati takkapihta. Näitust ju iga päev seentest ei tee!
Pilt: Wikimedia Commons
No comments:
Post a Comment