Nii. Nüüd on siis sellega ühel pool. Ma olen Eesti kultuuripärandis. Pildiga ja puha.
Algas aga kõik sellest, et saabus kiri. Et kas te oleksite nõus end üles võtma laskma kultuuriloolise arhiivi tarvis. "Kirjanik ja tema keskkond". Teadupärast on mind ka ametlikult kirjanike sekka arvatud, aga nii hiljaaegu, et üles võtta pole veel jõutud.
Olgu siis peale. Kuhu seista? Kuidas? Seisa, kus sulle kõige olulisem tundub! Nüüd, sõbrad, võtke palun aeg maha ning mõelge, kus teie laseksite end ajaloo tarvis üles võtta? Ütlen ette, et see polegi niisama lihtne.
Kodu Aseris on küll alles, aga teiste kätes. Muidu oleks männi all mõnus istuda. Seal, kus isagi armastas istuda ja maasse kaevatud raudteevagonetis läikivat veesilma vaadata.
Koolimaja? Ei ole see kohalik põhikool enam see, mis ta keskkooli ajal oli. Pealegi, ega ma pole kunagi armastanud koolis käia. Kuigi ma õppisin hästi. Lõputunnistuse keskmine 4,88 - kui keegi tahab võrrelda.
Järgmisena tuleb pähe isa lapsepõlvekodu peaaegu unustatud Urtja külas. Aga mina ju ei elanud seal!
Siis võtsin läbi praeguse elukoha võimalused. Keila juga. Aga ei ole mu luuletused seal sündinud. Liiga saksikuvõitu talupojast ja töölisest pärit poeedile, kellele vanemad lisasid pisut ka teenistuja verd.
Türisalu pank: vägev looduse monument, aga üleval pildistades näeb taustaks ainult merd ja alt vaid paekivipaljandit. Seega oleks vaja kohta, mille võiks pildi põhjal ilma minuta ära tunda.
Nii tuligi pähe Maarja kabeli vare minu kodukihelkonnas Viru-Nigulas. Tehtud! Pildistajad olid nõus Viru-Nigulasse sõitma. Ja minu abikaasa Tea ka pildi peale lubama. Ilma Teata ma ei tahtnud.
Sõitsime siis Viru-Nigulasse, laenutasime sealt tooli, mille on istunud kohalik kirikuõpetaja Aleksander Alver, kes sõja ajal koos oma teenija, minu isa tädi Lonnyga Rootsi põgenes ning sättisime end kabeli juurde paika. Kätte võtsin isa lauliku, millele oli alus pandud 70 aastat tagasi, pildistamiskohast umbes kilomeetri kaugusel.
See oli unustamatu päev. Kibuvits lõhnas, tuul puhus, fotoaparaat klõpsus. Aitäh, elu!
Algas aga kõik sellest, et saabus kiri. Et kas te oleksite nõus end üles võtma laskma kultuuriloolise arhiivi tarvis. "Kirjanik ja tema keskkond". Teadupärast on mind ka ametlikult kirjanike sekka arvatud, aga nii hiljaaegu, et üles võtta pole veel jõutud.
Olgu siis peale. Kuhu seista? Kuidas? Seisa, kus sulle kõige olulisem tundub! Nüüd, sõbrad, võtke palun aeg maha ning mõelge, kus teie laseksite end ajaloo tarvis üles võtta? Ütlen ette, et see polegi niisama lihtne.
Kodu Aseris on küll alles, aga teiste kätes. Muidu oleks männi all mõnus istuda. Seal, kus isagi armastas istuda ja maasse kaevatud raudteevagonetis läikivat veesilma vaadata.
Järgmisena tuleb pähe isa lapsepõlvekodu peaaegu unustatud Urtja külas. Aga mina ju ei elanud seal!
Siis võtsin läbi praeguse elukoha võimalused. Keila juga. Aga ei ole mu luuletused seal sündinud. Liiga saksikuvõitu talupojast ja töölisest pärit poeedile, kellele vanemad lisasid pisut ka teenistuja verd.
Türisalu pank: vägev looduse monument, aga üleval pildistades näeb taustaks ainult merd ja alt vaid paekivipaljandit. Seega oleks vaja kohta, mille võiks pildi põhjal ilma minuta ära tunda.
Nii tuligi pähe Maarja kabeli vare minu kodukihelkonnas Viru-Nigulas. Tehtud! Pildistajad olid nõus Viru-Nigulasse sõitma. Ja minu abikaasa Tea ka pildi peale lubama. Ilma Teata ma ei tahtnud.
Sõitsime siis Viru-Nigulasse, laenutasime sealt tooli, mille on istunud kohalik kirikuõpetaja Aleksander Alver, kes sõja ajal koos oma teenija, minu isa tädi Lonnyga Rootsi põgenes ning sättisime end kabeli juurde paika. Kätte võtsin isa lauliku, millele oli alus pandud 70 aastat tagasi, pildistamiskohast umbes kilomeetri kaugusel.
See oli unustamatu päev. Kibuvits lõhnas, tuul puhus, fotoaparaat klõpsus. Aitäh, elu!
No comments:
Post a Comment