Käisin vanalelle, Rudolf Olli, haual. Siis tuli meelde, et minu valduses on tema höövelpink. Umbes selline.
Ta pole üldse esiletükkiv.
Ta ei pigista sind, kui sa ei taha.
Tal on pigem jämedat sorti jalad.
Mõnikord krigiseb ta pisut.
Öösiti
on ta aga kihutav sälg
kes käib söömas
lõhnavate karjamaade
mahlast rohtu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment