Kevaded, mida enam pole

Vihma sabistas täna ning sooja oli parajalt nii palju, et lehepungad läksid öösel plaksti lahti. Või veidi vähem plaksti, aga hommikul olid kased igatahes lehes.
Tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin äkki vägevat valu. Ei, ma polnud õhuga liialdanud. See oli puhtakujuline hingevalu.
No umbes selline, nagu tol kevadel Tartus. Ülikooli ajal, noh, kui vastuolu kevade võimaluste ja noore mehe tegelikkuse vahel võis lausa hulluks ajada.

Võibolla selle tunde pärast hakkasin vanas põlves luuletama.

Nüüd valetasin ka sortsukese sekka. Tegelikult hakkasin luuletama ikka ka ülikooli ajal. Esimesel kevadel. Lihtsalt ei saanud teisiti. Võtsin siniste kaantega märkmiku ja krõbistasin hingevalu ridadeks.

Avaldamiseni läks aega nii veerandsada aastat. Ning ega neid sinise märkmiku omi avaldatud polegi. Tunnet toona oli, aga sõna seadmise oskust mitte niiväga. Või üldse mitte.

Nüüd on muidugi vastupidi. Oskust nagu on, aga tunnet pigem vähe.

Kuni tänase hommikuni. Põmm! lõi ärkava looduse lõhn nuiaga pähe.

Võibolla ei oska seda ega nüüd sõnadesse panna.
Foto: ARVI KRIIS