Võibolla teinekord on parem minna kalmistule üksi. Eriti siis, kui taevas annab märku sellest, et sügis on juba möödas ja talv pole veel tulnud. Puud ja põõsad seisavad raagus, inimesed kummarduvad kalmude kohale, reha või tikud käes.Läksin ka rehaga, et vahtralehed oma ema-isa haualt riisuda. Aga olin sellega hiljaks jäänud. Kellegi, ma isegi tõenäoselt tean, kelle käed olid töö juba ära teinud. Nii polnudki mul enam muud, kui tõin kimbu küünlaid ja kaks toosi tikke ning alustasin Viru-Nigula kalmistul hingeringkäiku.
Emale, isale, vanaemale ja vanaisale, keda ma kunagi näinud pole, siis Tea lähedastele, heale kaasaserlasele Heraldile, minu vanalellele Rudolf Ollile ja minu väga heale lellele Matile. Õigupoolest oleksin tahtnud veel mõne küünla panna, aga nad lihtsalt lõppesid otsa. Kaheksa küünalt läks nii, et hinge jäi veel hulganisti küünlaruumi. Teinekord olen ettenägelikum. Aga võibolla pole teinekord taevas nii tinahall ja talve tulekut ootav. Võibolla lõõtsub tuul või langevad juba räitsakad.
Vist ununes ütlemata, et mulle meeldib sügis. Lehtedega ja ilma lehtedeta. Eriti aga novembrikuu alguses, nii kella kolme paiku päeval. Siis me kohtumegi, kui te ka oma küünlaringil olete. Või muidu niisama ümber maakera ümber hulkumas.
No comments:
Post a Comment