Imed sünnivad ka Aseris

Ida-Virumaal Aseris nädalavahetusel peetud kohaliku puhkpilliorkestri kontsert erines kindlasti sajast, võibolla isegi tuhandest omataolisest. Tosinast mehest, kes 15 aastat tagasi pigem matuse- kui rõõmulaulude poole vaatasid, on saanud tõeline orkester, keda ei pea häbenema ei mängijad ega publik.

Platsis oli umbes 30 mängijat - täpset lugemist takistas tõsiasi, et ka küllalt laial laval istusid moosekandid üksteise taga rohketes ridades. Teisisõnu - klarnetimängijad varjutasid kõik teised. Õnneks küll vaid keha, mitte muusikaga. Sest muusikasse mahtusid kõik. "Super, Kait!" pistis Eesti üks tippsaksofoniste Virgo Veldi pärast kontserti käe oma koolivenna, dirigent Kait Tiitso pihku.

Tõenäoselt olid Kait Tiitso pihud pärast kontserti üsna higised. Ikkagi saalitäis rahvast, patuga pooleks arvutades 400 inimest, väga suur mitmendik viimastel aastakümnetel kokku kuivanud valla elanikest. Pillimeeste abikaasad, lapsed, õed-vennad, emad-isad. See pole liialdus, arvestades, et vanim mängija orkestris on 69, noorim 13-aastane.

Kohal ja isegi laval oli mehi, kes orkestris mänginud pool sajandit. "Minusugune 85-aastane mees ei jaksa siiski lavale ronida," tunnistas elupõline trummimees Ants Jaanru ning sai tänulilled lava ees. Tükis nooremad, kuid poolesajandise mängijaminevikuga Rein Musten ja Uno Takjas said aga kingi laval, ikka veel pasunat käes ja suul hoides.

Võibolla oligi sajanda sünnipäeva kontsert nende ja paljude teistegi Aseri orkestri liikmete tipphetk muusikas, sest mängiti koos selliste tippudega nagu Kaire Vilgats, Koit Toome, vanaema poolt Aserist pärit Gerli Padar ja lausa oma küla mees Virgo Veldi.

Mis seal salata - mitmetel puhkudel puudutati ka kunsti lumist kõrgust. Eriti tipu lähedale jõudsid oma duetis Gerli ja Kaire. Oleks rahval rahulikult plaksutada lastud, istuksime saalis ilmselt veel tänaseni.

Oma panuse, kahjuks küll negatiivse, andsid kontserti suured sõnameistrid ehk juubilari õnnitlejad. Kallid kõnelda armastavad sõbrad ja mittesõbrad. Ilmselt peaksite mõtlema, kas teie jutujoru ja kodukootud vaimukused ikka on need, mida peale vapustavat kontserdielamust veel pool tundi kuulama peab.

Eestisse oma halaöö!

Sissejuhatuseks: võtan kohe patendi Eesti nutulugude võistlusele, seega palun arvestada minu esimese öö õigust. Esimese Nutuöö õigust.
Kallid väätsalased! Kuna naeruaeg on lõppenud, soovitan teie igakevadise huumoripäeva asendada nutuööga. Seega, kui Koerus peetakse holaööd, miks ei võiks siis Väätsal halaööd pidada? Kindlasti tuleb pime saal, tontlikud varjud ja kahvatuvalge kuu halamisele kasuks.
Uskuge, veel aastakümneid hiljemgi tundub, nagu kõnniks pimedatel sügisõhtutel (halaöö tuleks korraldada kindlasti just sügisel) keegi mööda Väätsa kultuurimaja, logistaks aknalinke ja uluks vaikselt "Majanduskriis! Majanduskriis!"

Räägime kissellinaha-keelt!

Ma ei ole üldse selle vastu, et tänavad on auklikud. Ma ei ole ka selle vastu, et pealinn koidu eel pimedusse mattub. Ma ei ole selle vastu, et kärbitakse, vähendatakse, peatatakse, külmutatakse, lükatakse edasi, lükatakse tagasi, lükatakse kõrvale, lükatakse isegi üle ääre.

Ma ei ole selle vastu, et homme on vähem kui täna ja ülehomme on veel vähem. Ma ei sõdi paratamatusega, vääramatusega, loodusseadustega, ülemaailmse majanduskriisi ja selle väikese kurja vennaga Eestis.

Mul pole midagi selle vastu, et inimesed nutavad taga möödunud rahapulma koos viiesajakroonistest pruudilooriga, sisse kukkuvate lagedega õnnistatud kinnisvaraõitsengut, magedat maasturikultust ning kaduvat noorust.

Ma olen aga vägagi selle vastu, kui kõige selle lükkamise-tõmbamise ja soojendamise-külmutamise juurde hakatakse serveerima pläma. Sellist pläma, mis kleepub nagu kissellinahk ning millel pole iseseisvat vormi ega maitset.

Esimesed kissellinahad on aga juba lennanud. Näiteks näed maanteeauku, mis hakkab varsti rehve ribadeks lõikama. Mida teha? Ruttu-ruttu kutsuge mehed, kes kurja augu kinni plommivad, ütleb loogika. Aga suur sõnameister ütleb hoopis “Mina aeglustan käiku ja püüan august ettevaatlikult mööduda!”

Tallinna pimendamise puhul kardavad oponendid, et kohe-kohe hakkavad pimedusest kostma kurjategijate karjed, aga suur sõnameister ütleb hoopis, et “Ongi rahulikum magada, kui tänavatuled silma ei sära.”

Need head laused annavad ainet edaspidi vabandused juba ise välja mõelda. “Väiksema palgaga ei vaju rahakoti-poolne pintsakuhõlm nii viltu nagu varem!”; “Mõtlesingi juba ammu, kuidas liigsest kehakaalust vabaneda. Aitüma, kallis tööandja, palka vähendamast!”; “See majalobudik uusrajoonis tunduski mulle liiga suur. Hea, et olete selle nüüd nõus suurema vastupunnimiseta minult tagasi võtma!”.

Edasi püüdke selgitusi, vabandusi, pehmendusi ning muid kissellinahku sõnastada juba ise. Ja uskuge, kergem hakkab. Ja kui ei hakka, siis libistage end sel nahal helgema tuleviku suunas. Ja kui te ei libisegi parasjagu õiges suunas, siis hüüdke ikkagi kissellinaha-keeles: “Aga see-eest liugun ma väga kiiresti!”.

Miks ma armastan endisi pidusid

Käisin Eesti omavalitsusjuhtide talvisel võistlusel Haanjas. Ilus oli. Parajalt külmakraadine talveilm, mõnus seltskond, lustakad spordialad. Eriti mõnus oli aga õhtune pidu Ruusmäel. Või õieti Rogosi mõisa puhke- ja koolituskeskuses.
Pidu oli nagu vanasti. Et laual olid heeringas ja salat ning härma tõmbuvates pudelites sillerdas valge viin. Muidugi olen ma üleliigse napsivõtmise vastu, aga tol hetkel oleks olnud lihtsalt patt pits huultele tõstmata jätta. Või mis huultele, viin on vaja ikka kõhtu ka kallata. Sealt hakkab see 40-kraadine soojus üles tõusma, kuni jõuab südamesse ja siis silmadesse ning kõrvadesse.
Selliste silmade, kõrvade ja südamega on hea laua taga istuda, küünarnukid taldriku kõrvale toetada ja ajal voolata lasta. Eriti, kui seda aega mõõdavad kaks Võrumaa meest, üks lõõtsa, teine viiuliga.
Oleks tahtnud neid laule kaasa möirata, aga ma ei pea viisi. Nii läksin hoopis ja kutsusin oma poja, et ta kuulaks ja vaataks, kuidas käib tõsine eesti pidu, et ta tõmbaks endasse kaduvat kultuuri. Et ta mäletaks.
Siis aga läks poeg ja tõi fotoaparaadi. Mis oli väga õige tegu.

Kuidas portreteerida Andrust

Andrus Veerpalu on üks kolmest suurest. Üks kolmest, kellest kokku võib laduda kuju "Eesti Mees". Muidugi võiks selle kuju nimetada ka "Eesti Isaks", aga Kanter pole teadaolevalt veel oma laste isa ning pealegi kerkisid "Eesti Ema" kuju idee autori puhul kohe ka kahtlused, kas ta ikka on õige isa. Seega, las Andrus Veerpalu olla osake kujust "Eesti mees", teisteks osadeks siis Jüri Jaanson ja Gerd Kanter.
Mis neid ühendab? Kanter võiks ju paar aastakest vanem olla, siis saaks ühiseks nimetajaks kirjutada "sportlik pikaealisus". Jüri Jaanson oleks võinud ikka oma väljateenitud OM-kulla võtta, siis saaks ühise nimetajana kirjutada sildi "meie tegevsportlastest olümpiavõitjad".
Andrus Veerpalul on aga KÕIK olemas. Kui ajalooliselt puhtale eestlasele vajalikud heledad juuksed ja neile nagu valatult istuv murumuts välja arvata. Andrus Veerpalu on eestlane, abikaasa, nelja lapse isa, olümpiavõitja, maailmameister. Tõsi, maailmarekordi omanik ta pole, aga kus sa suusatamises ikka nii väga neid maailmarekordeid võtad. Küll on teda nimetatud maailma parimaks klassikasõitjaks.
Veerpalu sõidab tõesti ilusasti. Näib, nagu ei huvitakski teda üldse, mis teised tema ees või taga askeldavad, tema teeb OMA. Võibolla ongi aga see "oma tegemine" saladus, mis teeb ühest mehest olümpiavõitja ning maailmameistri, teisel aga laseb vaid hirmrasket tööd teha ja vaeva näha ilma, et armastust tulekski. Võibolla on töö ja vaev aga just Jaak Mae saatus ja pärisosa siin ilmas - ega ta asjata pole pärit Järvamaalt Albust ehk sealtsamast, kust Anton Hansen-Tammsaare. Aga just armastatud rahvakirjanik needis ära selle, et tööst endast võib rõõmu tunda. Sest kuidas saaks seda kõigile teada kõnekäändu tegelikult tõena võtta.
Tammsaare Tammsaareks, tõde on aga see, et väiksemagi kirjandusliku võimega mees võiks siin uue mõistatuse teha: "Kaks meest teevad töö, üks kullad korjab". Jah, te aimasite õige vastuse ära. See üks on tõesti Andrus Veerpalu, Eesti kõige suurema olümpiamedalite kogu - ja kolm on juba kogu - omanik.
Kuidas ta need kullad, lisaks kaks maailmameistritiitlit, saanud on? Iseendasse uskudes. Vaikse ja visa vaimuga, suuri sõnu tegemata, enne õhtut hõiskamata. Ja õnneks on ta selle õhtu jõudnud mitu ja mitu korda ära oodata. Mõni teine oleks ammu suusad nurka visanud. Ja kepid ka. Veerpalu ei visanud isegi siis, kui tema põlv ja lisanduvad aastad ravimatuks kuulutati. Aga selleks ajaks teadis ta ka võidu valemit.
Võidu valem pole tänasele maailmameistrile tulnud kergelt. Tema suurvõistluste tee algas 1992. aasta olümpiamängudel Albertvilles 21. kohaga 10 km klassikas. Aasta hiljem, Faluni MM-il, jäi tema parimaks 31. koht 10 km klassikas. Õigupoolest võiks küll täpsustused klassikalise stiili suhtes siin hoopis kõrvale jätta, sest Veerpalu ongi klassikamees. Täpsemalt oeldes, maailma parim klassikamees. Aga sellest edaspidi. Sest esialgu jätkub veel kannatuste rada: 1994 Lillehammeris 26. koht 50 kilomeetris, 1995. aastal Thunder Bays 30. koht 30 kilomeetris. Õnneks on mees ise alles 24 aastane ja ootajad kannatlikud. Ehkki - mida üldse oodata? Milliseid kuldseid saavutusi siis Eesti suusatajail üldse ette näidata oli, et lootused korgeks kruvida? Teistpidi tuli aga eesti spordisober ju ühiskonnast, kus sportlasi saadetigi mitte vaid osalema, vaid võitma.
Andrus Veerpalu esimene suurvõit tuli kümme aastat tagasi MM-võistlustelt Ramsaus ning see oli hõbemedal suusamaratonis. Ning siis läks paugutamiseks: 2001 tuli Lahtist kuld 30 kilomeetris, 2002 Salt Lake Cityst olümpiakuld 15 kilomeetris ning hõbe suusamaratonis. Vahepealsete aastate ebaõnne - kui neljandad kohad MM-idelt on ikka ebaõnn - kompenseeris kuld Torinost aastal 2006.
Ning siis algas tants haige põlve umber. Sellest sai vahepeal koguni naljanumber. Tundus, nagu oleks eestlased tähtsa ja vahetähtsa hoopiski segi ajanud, vundamendi katuseks pööranud ja vastupidi. Aga teisalt - peab mees ikka ka väga väärtuslik olema, kui tema põlv tundub tähtsam kui mõne teise tegelase pea...
Loomulikult hakati Veerpalut tasakesi juba paadist välja lükkama. Põlv kuulutati lootusetuks, üha tihedamini hakati tema nimele lisama eluaastaid. Aga võidu valemit teadev mees tuli tagasi, hiilis kui hunt, suusahunt noh, suurt kära tegemata Libereci ning hammustas siin kõiki. Ainult ees startinud Jaak Maed ta ei hammustanud, sest Mae on otsekui Veerpalu teine mina. Õnneliku Andruse õnnetu pool. Peab ikka tahtmist olema kõigi nende medalilähedaste kohtade järel jätkata.
Mis aga Veerpalust edasi saab? Esialgu voistleb ta veel Liberecis, siis võistleb tõenaoliselt Gerd Kanteriga Eesti aasta parima meessportlase tiitlile, edasi paisab aga Vancouver. Õnneks on sinnani jäänud aasta, see tähendab, et Veerpalu pole seal võisteldes veel nelikümmendki.
Õieti on vanuse kallal näägutamine naeruväärne. Seda enam, et meil on Jüri Jaanson. Seda enam, et meil oli Johannes Kotkas, kes pooleldi kiilaspäisena 1952. aastal Helsingist maadluses kulla tõi ja oleks toonud ehk järgmisel korralgi, kui NSVLiidu spordisüsteem oleks ta matile lubanud. Ja ega Jaan Kirsipuugi enam poisike olnud, kui ta suure ratta varna viskas, siis vaiksema võttis ja Eestis teistele koha kätte näitas.
Ühesõnaga, lootused on suured, seda enam, et Veerpalu on arenemisvõimeline. Nimelt võistles ta Liberecis esimest korda määrimata suuskadega. Kusjuures see pole mingi nali, vaid tõsiasi, mis suurte lootustega rootslased selles sõidus auti lükkas.

Noppija Andrus

"Olen õigel ajal heas vormis," vastas maailmameister Andrus Veerpalu pressikonverentsil küsimusele, mis on tema suurvõistluste edu saladuseks. "Valmistun kindlaks võistluseks, muud jõuproovid on vaid ettevalmistus selleks."
Veerpalu tunnistas, et on maailma karikavõistluste etappe võtnud pisut kergemalt, raskema treeningu pealt. "Kergemalt olen treenimist võtnud vaid viimasel nädalal," sõnas ta. "Minu eesmärk oli MM ja selleks olen ma ka vormis."
Maailmameister lausus, et ilm ei olnud tema jaoks kõige meeldivam, siiski tegi ta viimasel minutil õige otsuse, valides määrimata suusad. Hea sõnaga tuletas Veerpalu meelde ka hooldemehi. Küsimusele, kuidas ta suutis lõpuks kohalikust mehest Lukaš Bauerist mööduda, vastas eestlane, et alustas võistlust väikese varuga, jättes selle viimase ringi tarvis. Ta tunnistas ka võistkonnakaaslase Jaak Mae osa oma edukas sõidus. "Tema aitas mind ja mina teda," sõnas Veerpalu.
Võitja möönis ka, et tal on pisut kahju teiseks jäänud Lukaš Bauerist, kuid väitis, et kõik sportlased tahavad võita ning tema pole selles suhtes erand. Pealegi oli võitlus kõva, enne Baueri finišit ei saanud eestlane oma võidus kindel olla.
Eesti ajakirjanike küsimustele vastates ütles Veerpalu, et see oli tema elu üks raskemaid sõite ja ta andis endast kõik. "Lume peal oli parast mõnus pikali olla, midagi muud ma enam ei tahtnud," lausus ta. Tulevikuplaanidest kõneldes tunnistas olümpiavõitja ja maailmameister, et ilmselt on see tema viimane MM, aga olümpiavõistluse tunnet tahaks ta veel tunda. Aga see on tema jaoks ka viimane tärmin.

Naised on nüüd suusahüppajad

Käisin Liberecis suusahüppevõistlust vaatamas. Mitte tavalist, tavalist võib igaüks vaadata. Mina käisin naiste hüppevõistlusel. Jah, te nägite kenasti. Asi ise on lihtsalt nii kaugel, et naised ei malda lihtviisiliselt pealtvaatajate tribüünidel kõõluda ja alpikotkastele lippe lehvitada, vaid soovivad ise kotkad olla.Naine ja kotkas, no kuulge! Aga näed, seal nad siiski olid. Hüppemäe hüppeplatvormil. Ja tulid alla ka nii et vuhises. Maandusid nagu mehed või õieti öelda nagu väikesed poisid. Kuigi tegelikult oli väikesed tüdrukud.
Esmalt oli mul hirm, et kurjad isad ja treenerid on oma tütred või hoolealused hüppetorni tirinud ja sunnivad neid sealt surma ähvardusel alla suusatama, aga see vist polnud nii. Alla jõudnud tüdrukud ju naeratasid! Aga võibolla naeratasid nad lihtsalt seepärast, et siiski õnnelikult alla jõudsid...
Ilm oli hüppevõistluse ajal aga nagu MM-i ilm ikka. Sadas nii laia lund, et eemalt vaadates tundusid suusahüppaja-tüdrukud vaid pisut suuremad kui lumehelbed. Loodame aga, et emake Tšehhimaa jaksab siiski niisugust lund kanda. Peaasi, et enne sulaks ei lähe, kui see suurvõistlus siin otsa saab...