Kõne sünnipäevale pühendatud retroõhtul

Armsad sõbrad.

Mõni aeg tagasi istusin ma poega oodates autos, lasin esiistme alla, sulgesin silmad ning jäin kuulatama. Miski tundus äkki väga tuttav.

Tundsin, et ma olen tegelikult oma kodus Aseris, üleval toas. On suvi ning vihm sajab meie katuse väikestele eterniitplaatidele.

See oli nii kummaline tunne. Mõtlesin, et näed, maailm on aastatega teiseks saanud, ehk ka mina hoopis teiseks saanud, käin teisi teid ja mõtlen teisi mõtteid, aga vihm on seesama. Vihm on ikka rahutooja, selle tunde tekitaja, et nii hea on vihma ajal olla, kui sul on katus pea kohal.

 Ma pole sellest tüübist, kes suure valingu ajal välja jooksevad, lompides karglevad, kiljuvad ja naervad. Ma olen pigem see, kes kuulab vaikselt, püüdes eristada iga piisa kukkumise väikest põksu.

Aga toona, autos mõtlesin veel, et Tea jälle sätib tähistel õhtutel end seisma nii, nagu ta mäletab, et ta oma kodutrepil tähti vaatas. Küllap me vajame siis seda vihma ning neid tähti, sest need on ühed vähesed, mis tunduvad üha uued ja samal ajal igavesed.

Mul on väga hea meel, et me saime tänasel õhtul teiega koos olla. See polnud sugugi tavaline õhtu. See oli segu sellest vihmast, mis meie juustesse sadanud ning nendest tähtedest, mis meie südametesse igatsust toonud.

Ma olen ühtaegu rõõmus selle üle, et mis on olnud, aga kurb seepärast, et kõik see on juba olnud. Ma olen rõõmus selle üle, et te tulite, aga kurb, et lahkute.

Minge siiski rahus, sõbrad. Paistku ikka teie taevas kodused tähed, lõhnaku needsamad sirelid ning toksigu vastu katust ikka seesama vihm, mis teid lapsena magama uinutas. 

Mõnd, mis ei unune, vaid vajub unustusse

Ühel päeval, kui mul avanes võimalus kasutada hea maastikuvõimega prooviautot, otsustasin sõita minevikku. Minevik, teadagi, algab mul umbes sealt, kus algab ka Lääne-Virumaa. Seal laulavad linnud teisiti, seal sajab vihm teisiti, lõhnab maa teisiti.
No vot, sõitsin mööda teed ja mõtlesin, et jõuan Viru-Nigula surnuiale, käin vanemate haual ning kolan siis nii kaua, kui isu täis saab. Vaatan nagu mu isa omal ajal, esmalt kabeli otsaaknast sisse, seejärel, kes värsketesse haudadesse maetud. Uurin mõnd kirja kivil ja nii edasi.

Sämi juures tundsin aga, et pean pöörama isa koduküla poole, Urtjasse.
Sel kevadel polnud ükski auto sinna veel jõudnud, metsa vahel oli lumiseid tallamata lõike. Tallasin siis.
Tasuks sain kuulata täielikku vaikust, mida ilmestas vaid liblikate lend.
Liblikaid oli tõesti rohkesti, kirjuid ning kollaseid, vali millist tahad. Siis lõi veel rähn ka sekka.
Õnnis või õnnistatud tunne oli. Väike ehmatus ka. Kui minema hakkasin ja raadio lahti tegin, ütles psühholoog Tõnu Ots, et see on ainult inimeste komme hoolitseda eelneva põlvkonna eest. Käis läbi küll. Ja jäi mitmeks päevaks.
Foto: VIIO AITSAM

Saabuvat poolsajandit oodates

Ärge, kurat, hakake nüüd seda juttu ajama! Ei ole siin midagi, et elu juba möödas! Mõni asi pole jõudnud veel alatagi, teie aga juba halate! Olen noor veel küll, jaksan trepist neljandale korrusele minna. Võin veel puudase pommigagi vabalt üles-alla vehkida. Tantsust ka ära ei ütle, andke vaid põntsuv muusika ja kergejalgne partner. Jah, tunnistan, et pisut on juustes halli, aga võibolla hakkan edaspidi värvima. Tõsi, suuri plaane ma ei tee, aga neid pole ma kunagi teinud. vaikselt unistan ikka, ainult et õhtuti kipun liiga vara uinuma. Nii et ärge rutake veel oma kaastundega. Tulge siis, kui hakkan 60 saama, uuesti küsima. Õnneks pole mul ohtu pensionile jääda. Selle iga jookseb kiiremini eest ära, kui aastad järele jõuavad. Kes õnnitleda tahab, siis 17. märts.
Pilt: saadud GEA REBAS´e vahendusel.

Võidu ja kaotuse vahel

Johan Markus Oll, see minu poeg, tähendab, saavutas eelmisel aastal Eesti-Läti-Leedu kergejõustiku maavõistlusel poiste A-klassi 3000 meetri jooksus teise koha.
Ma olin meeletult rõõmus. Oleks isegi tahtnud karjuda nagu Andrus Värniku isa omal ajal, et "See on minu poeg! See on minu poeg!".
Nüüd, samasugusel võistlusel, sai ta samuti teise koha. Nädal aega käisin ringi nagu leinaja. Sest nüüd ei soovinud ma enam vähemat kui võit. Niisugused on need isad!
Õnneks rääkisime neil päevil oma väga hea sõbraga ja ta ütles, et tal on paha tunne nende hetkede pärast, mil ta ootas oma lastelt spordis kui mitte kõike, siis väga palju.
Seepeale ütlesin pojale, et sa tead, mida mina tunnen ja tundsin, aga edasine on sinu asi. Sport peab olema siiski meelelahutus, emotsioon. Kuigi, eks see pettumuski ole emotsioon. Mehed peaksid sellest üle saama.
Naised aga polegi pettunud. Nad armastavad poegi ikka rohkem seepärast, et nad olid väiksed ja abitud, nüüd on aga suured, jaksates oma kleenukest ema vabalt õla peale visata.

Mare Elmiga Alaveres

Oli üks jaanuari pealelõuna. Päike tõmbas lumele tumedaid jutte, värvis nende vahe aga igatsussinisega. Kogunesime Alavere rahvamajja, tee- ja kohvilaua taha. Mina, Tea, Anna, hulk kohalikke eakamaid prouasid ning minu kadunud sugulase August Elmi abikaasa Mare Elm. (Augusti isa ja minu vanaisa olid vennad).
Rääkisin Maalehest, iseendast, siis lugesin luuletusi. Üllatav oli ennast kõrvalt näha. See rodu juhtumeid siis olengi mina! Akna taga tõmbus üha tumedamaks, kraadiklaas vajus külma suunas. Aga nagu öeldakse - südamed olid soojad.
Kahe tunni pärast oli mul siiski hääl kähe ning mõned prouad kippusid haigutama. Aga eks mu jutt võis ka uinutada... Igatahes oli tore. Tore, et on veel selliseid paiku, kuhu puhta laua ja kringli pärast kokku tullakse. Tore oli ka kolmandas nooruses Mare Elmi nii reipa, elurõõmsana kohata.

Kümme korda Eesti meistri isa

Mõnikord mõtlen tagasi oma isa Kalevi sporditeele. See oli ilus, aga ka kurb.
Noor poiss, sündinud 1924, kes Pada linnamäel nn Saksa ajal Erich Veetõusmega võidu jooksis, sai järgmisel korral tõsiselt rajale alles 1950. aastate alguses. Sõda, mis muu. Oma parima tegi ta 28-aastaselt, kui võitis Eesti meistrivõistlustelt kaks pronksi: 5000 m jooksus ajaga 15.47,8 ning 10 000 m jooksus ajaga 32.26,4. Järgmisel aastal, juba väikeste loobumismõtetega, sai ta ajaga 33.21,2 oma kolmanda pronksi.
Värvikaks teevad need saavutused konkurentide nimed: 1952. aasta 5000 ja 10 000 meetri jooksu Eesti meister polnud ei keegi muu, kui Vladimir Kuts, kes neli aastat hiljem tuli kahekordseks olümpiavõitjaks. 5000s järgnes talle hiljem samuti legendiks saanud Hubert Pärnakivi...
Ühesõnaga, tulnuna hulgakordseks Kiviõli rajooni meistriks, seitsme tööstuslinna meistriks, Tallinna oblasti meistriks, Tallinna meistriks, viskas isa oma naelikud laka peale, abiellus ja hakkas maja ehitama. Ime oli sündinud, osa sellest aga jäigi sündimata.
Mina imetlesin isa diplomeid, aga jooksud jäid jooksmata. Minu tipuks jäid kolmed OM-id, kus käisin ajakirjanikuna ning Tartu Ülikooli diplomitöö "Eesti koondiste maavõistlused aastatel 1920-1940".
 Nüüd on mu poeg otsekui ostsinud laka pealt mu isa naelikud (krimpsu tõmmanud päris naeltega naelikute asemel küll Adidase sulgkerged) ja läinud rajale.
Kui teile ausalt ütlen, mis tunne mul on, siis ei saa ma seda ilma pisarateta öelda. Nüüd on ta kolmekordne Eesti meister A-vanuseklassis ehk 16-17-aastaste poiste seas. Liites siia juurde Beriti 7 kulda Eesti saalihokimeistrivõistlustelt, olen ma nüüd kümne Eesti meistritiitli isa. Hulk närvirakke olen andnud vastutasuks.

Märkamise väikesed saladused

Olime Ida-Tallinna Keskhaigla palatis, üht uuringut ootamas. Vedelesime, igaüks oma voodis, viiekesi: akna all üks ilus, aga kurb tüdruk, tema kõrval vaid telefoniga suhelnud venekeelne naine, ukse all nii 120-kilone vanem daam. Tema vastas lebasin mina, minu kõrval umbes 40-aastane tubli tehnikamees.
Hakkasime juttu ajama, põhiliselt mehed ja kurb tüdruk. Kuradi mehed, olgu või haigemajas!
Äkki ütles ka korpulentne vanem naine midagi sekka. Mu naabrimees lausa ehmus: "Oi, vabandust, ma ei märganudki teid!" lausus ta. Siit moraal: märkamisel on oma väikesed saladused.