Johan Markus Oll, see minu poeg, tähendab, saavutas eelmisel aastal Eesti-Läti-Leedu kergejõustiku maavõistlusel poiste A-klassi 3000 meetri jooksus teise koha.
Ma olin meeletult rõõmus. Oleks isegi tahtnud karjuda nagu Andrus Värniku isa omal ajal, et "See on minu poeg! See on minu poeg!".
Nüüd, samasugusel võistlusel, sai ta samuti teise koha. Nädal aega käisin ringi nagu leinaja. Sest nüüd ei soovinud ma enam vähemat kui võit. Niisugused on need isad!
Õnneks rääkisime neil päevil oma väga hea sõbraga ja ta ütles, et tal on paha tunne nende hetkede pärast, mil ta ootas oma lastelt spordis kui mitte kõike, siis väga palju.
Seepeale ütlesin pojale, et sa tead, mida mina tunnen ja tundsin, aga edasine on sinu asi. Sport peab olema siiski meelelahutus, emotsioon. Kuigi, eks see pettumuski ole emotsioon. Mehed peaksid sellest üle saama.
Naised aga polegi pettunud. Nad armastavad poegi ikka rohkem seepärast, et nad olid väiksed ja abitud, nüüd on aga suured, jaksates oma kleenukest ema vabalt õla peale visata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment