Kuidas kahest sõnast kasvab suur lugu

Õige mitu aastat tagasi sõnastas mu abikaasa Tea lasteaia tarvis õppeaasta teemasid ning märksõnu. Kirjutas paberile ka "Hooli ja hoia!"
Istusin hiljem sama laua taha ning nähes sõnu, hakkasin neid mõttes kordama või isegi korrutama. Et hooli ja hoia, hoia ja hooli. Ning et imetle maailma mõlemaid pooli. Nõnda valmis ootamatult luuletus. Sama ootamatult tulid ka teised luuletused ning kõige krooniks ka veel luulekogu "Hea tuju kuju".
Siis leidis mu "Hoolimise laulu" helilooja Juhan Trump. Lõi sellele viisi ning trükkis ka raamatusse. See ilmus aastal 2011 ning sai nime, arvake ära, "Hoia ja hooli".
Edasi leidsid selle laulu koorid ning aastaks 2013 oli hoolimise lugu jõudnud juba nii kaugele, et kõlas Harjumaa laulu- ja tantsupeol Keilas. Mart Jürisalu oli teinud seks puhuks orkestriseade. Ning Juhan Trump ise juhatas ühendkoore. Kõigele lisaks oli see kogu peo teema- või tunnuslauluks ning leidis ettekandmist peale "Isamaa ilu hoieldes" ning enne "Põhjamaad" ja "Kodumaad".
Seega - olge ettevaatlikud enne, kui midagi paberile panema või seda korrutama hakkate. Video on aadressil http://www.youtube.com/watch?v=wc3ve1qaB7k

Väike pealelõuna kukeseentega

Mõnikord pole muud, kui sõida lihtsalt suunas, kuspool ilm tundub rohkem lahti olevat. Siis, tüdinud ühtlasest kiirusest, aeglusta ja pööra hoopis tundmatule teele.
Kui seda mööda mõned kilomeetrid edasi oled logistanud, peatu korraks ja vaata, kus saaksid mõnusalt seisma jääda, ringutada, kopsutäie värsket tõmmata ning ehk isegi vett visata. Muidugi võid ka pisut kaugemale kiigata. Kasvõi kakskümmend meetrit.
Seal, põdrapabulate vahel, on nad nagu õide puhkenud. Säravkollased, üksikuna ning lausa ringidena.
Algul sa ei usu, siis nagu hakkad end veenma, võrreldes varem juhtunut sellega, mis praegu sünnib,võibolla ka sellega, mida arvasid kunagi juhtuvat. No, seejärel on hetk kaaslasega aru pidada, vahendid valida. Pakiruumist seal (otsekui juhuslikult) ootavad väikesed plastmassist ämbrikesed võtta, kus varem oli Rakvere grill-liha, siis veel küünekäärid ja -viil ning ongi sobiv varustus valmis.
Heledate kingade ja pükstega on puhtal samblal nõnda mõnus käia, peaasi, et kukeseeneseid käsi pükstesse ei pühiks.
Ei saa salata, hing hõiskas. Mitte saagi, vaid selle ootamatu ilu pärast. Muidugi sõime ka kaks tegu kukeseenekastet ning ühe salati takkapihta. Näitust ju iga päev seentest ei tee!

Pilt: Wikimedia Commons

Mõni hetk tunnet, et oled maailma parim

Kujutate ette, et saabub üks suvaline teisipäev, millal saate maaleht.ee-s lugeda sellist artiklit. Täieliku üllatusena sealjuures! Sõnad selles kõlasid nii:

"Maalehel on rõõm teatada, et meie vanemtoimetaja Sulev Oll sai koos Õhtulehe uudistejuhi Jaan Väljaotsaga Oivalise Ajakirjanduse preemia. Maaleht soovib Sulevile palju õnne ja kriitilist meelt tekstide lehekõlbulikuks toimetamisel!"

Oivalise ajakirjanduse aastapreemia eesmärk on esile tõsta lugusid, mis vaatlevad ühiskondlikke probleeme, algatavad nende üle arutelu ja mõjutavad positiivselt probleemi lahendamist.

Erinevalt eelmisest aastast väärtustati tänavu toimetajate tööd, mida kõrvaltvaatajad ei pruugi näha. “Lugeja märkab toimetaja tööd tavaliselt siis, kui see töö on tegemata,” sõnas preemia ellukutsuja Hans H. Luik. “Kuid tihti aitab just toimetaja töö ajakirjanikul särada, anda loole konteksti, lisada fakte ning võrdlusi.”

Sulev Oll on Maalehes töötanud nii vanemtoimetajana kui ka ajakirjanikuna – kokku üle kümne aasta. Maalehe peatoimetaja Aivar Viidiku sõnul on tegu osava kirjamehega, kes tunneb sügavuti mitmeid teemasid ning toimetajana oskab väärtustada ka ajakirjaniku püüdlusi.

“Meie lugejale on Sulev vahel olemas ainult nimena lehe ülaservas, kuid toimetuses näeme tema igapäevast tööd ning teame hästi, et see on mahukas ja südamega tehtud töö,” sõnas ta.

Sulev Oll ise ütleb, et kui võrrelda toimetajatööd spordiga, siis tunneb ta end nagu mängiv treener, kes ise väljakul olles jagab samal ajal teistele nõuandeid.

“Kui võidame, tõstame esile mängijaid, kui kaotame, tuleb treeneril ka vastutus võtta ja silmad maha lüüa. Õnneks on Maalehes kogenud tegijad, kes on aastaid kokkumängu harjutanud,” lausus ta. “Raskeks teeb selle töö isikliku ja ühiskondliku läbipõimumine: ajakirjanikelt ootame ühiskonnakriitikat, nad ise on aga pigem hella südame ning tundliku loomuga, mida vanemtoimetajal oma töös iga päev ka arvestada tuleb.”

Varasematel aastatel on oivalise ajakirjanduse preemia saanud Daniel Vaarik ja Tuuli Jõesaar.

Kandidaate oli tänavu seitse. Žürii, kuhu kuulusid Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) tegevjuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjanduse õppejõud Mart Raudsaar (esimees), Postimehe peatoimetaja Merit Kopli, Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik, Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, otsustas valida kaks võitjat.

Kaht erinevat maailma igatsedes

Seisin ühel ööl õues. Aeg kulges vaikides, kui mõni maanteel kihutanud auto välja arvatud.
Mõtlesin, et miks küll satub selliseid hetki nii harva. Põhiliselt vaid siis, kui sa miskipärast magada ei saa. Võiks ju olla, et magad päeval, õhtul aga ärkad ja lihtsalt lähed naudid ööd, tema niisket hämarust.
Muidugi tulevad kõiksugu mõtted kallale. Et sellistes öödes armastavad luusida ka vargad ning pätid. Ning need, kellel on plaan mingi varasem valgust kartev ettevõtmine lõpule viia. Näiteks minna ja oma vimmamehe autol rehvid läbi torgata. Või esiklaas kiviga sisse visata.
Õnneks tuli meelde, et väga palju vimmamehi mul ei tohiks olla. Proovin ikka kõigiga kenasti läbi saada, mõned üleküpsenud vanatädid välja arvata, kes selgelt pooldavad kunagise korra naasmist ja peavad end üleval nii, nagu oleks kogu ülejäänud maailm välja mõeldud vaid nende isikliku tarbe rahuldamiseks.
On isegi üks tädi, keda ma ei tereta. Lihtsalt kardan, et sellest terest saab moodustada meie vahele liini, mida mööda temast õhkuv sapp minuni jõuab. Võimalusel lähen isegi mööda teist teed, sest tal on otsekui sahk ees, et kõik südamlik jõuga minema lükata.
Kui hea, kui oleks vähemalt kaks maailma. Ühes elaksid pätid, vargad, lontrused, kättemaksjad, diktatuuri igatsejad, solvajad, sapipritsijad, teises aga meie, kes me ei soovi muud, kui rahus oma teed käia, oma väikest elu elada. Kujutan ette, kui hea oleks meil ja kui halb neil.
Hiljuti pidin oma garaazile siiski veel teise luku panema. Esimese võtme suutsid vargad kaasa viia, no sellesse teise maailma. Koos motorolleriga. Kui tema või nemad elaks teises ühiskonnas, lõppeks lukkude müük aga otsekohe.
Mis aga kahe maailma mõtte veelgi helgemaks teeb - vaimset seina kurjade vanamuttide vastu ei peaks iga päev üha uuesti ehitama!

Kuidas ma Kalamajas kogemata kokapoisiks olin

Elu on muidugi üllatusi täis.Nii täis, et võid isegi mõne üllatuse otsa komistada, kukkuda ja kui mitte nina veriseks toksata, siis vähemalt käed mustaks teha.
Mina sain nädalavahetusel käed korralikult mustaks. Selles on süüdi Tea ja Agnes. Eriti just Agnes, kes peab Kalamaja-kandis kunstistuudiot Maru Karu. Õpetab lapsi joonistama ja meisterdama ning head halvast eristama. Kusjuures see viimane on ikka kõige tähtsam.
Vot seesama Agnes korjas kusagilt üles mõttes hakata Kalamaja päevadel kohvikut pidama. Ning tõmbas Tea ka kaasa. Ning kui Tea juba kaasas oli, ei sobinud mul ka kõrvaltvaatajaks jääda.
Otsime hulga roogitud räime, mune, soola, muretsesime tohutu malmpanni, tegime lõkke, tassisime õue laua ning ehitasime plankudest pingud, lõime muna lahti, panime panni tulele...
No kujutate ette küll, kui palju askeldamist.
Siis hakkasid inimesed tulema. Ühekaupa, kahekaupa, hulgakaupa. Tulised räimed läksid lausa nagu tulised räimed. Mõni kausist, mõni pannilt. Õhtul, kui olime praadimisest oimetud, arvutasime, et olime müünud ühe räimeleiva iga 45-50 sekundi tagant. Niiviisi neli tundi järjest.
Muidugi oli see mul viimane kord niisuguse hullusega tegeleda. kive kohale kanda, plankusid neile asetada, lõkkease teha, lõke põlema saada, parajaid halge lüüa, parajat lõket hoida, inimesi lähemale hüüda, neid oma lobeda lobaga lõbustada.
Särgi higistasin korduvalt läbi, soola ostsime lausa ilmaasjata...
Agnes oli väga rahul, Tea oli väga rahul, elegantne praadija-naine nõndasamuti. Eks mina ka, aga no ega ma järgmisel aastal küll kaasa löö. Või kui, siis tulen kohale ning hakkan tuliseid räimi ja mõnusaid pannileibasid ostma ning sööma.   
Unustasin muidugi mustika-pohlakisselli, mille peale limpsati keelt ka pool tundi pärast seda, kui kauss tühjaks oli saanud....

Amandus ja Janno

Läksime Muuseumiööle. Viimastel aastatel ei saa lihtsalt enam teisiti. Otsustasime Paldiski ning Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi kasuks.
Õigesti tegime, võib tagantjärele tõdeda. Taas leidsime Amanduse ning Janno. Amandus on muidugi see imetlusväärne kunstnik, kes mahtus korraga ära nii maailma kui ka sellesse imeväikesesse suvemajja Paldiskis. No täitsa nukumaja kohe!

Janno on aga minu kunagine kursusekaaslane Janno Laar, põline Paldiski poiss. Elas seal isegi siis, kui linna oli muust maailmast raudkardinaga lahutatud. Ning elab ka nüüd.

Küsisin Janno käest, et miks ometi. Ning sain vastuse, et süüdi olevat seesama Amandus. Nii suur mees, et kuigi suri juba aastal 1929, hoiab noort Laari ikka veel oma ringis.

Miks noort Laari, Janno on ka juba 50 piirist üle? Sest on veel üks tuntud Paldiski-Laar, Janno isa Hans, kelle sulest on muu hulgas ilmunud ka Adamsoni elu käsitlev raamat “Pirnipuu, pronks ja marmor”. Nii et mitmenda põlve sõltuvus.

Janno ise on endiselt tagasihoidlik. Aga ta polegi muuseumis giid. Tema hoiab seda päris mälu, millesse mahuvad ka aastad, mil praeguses muuseumihoones elas Adamsoni tütar Corinna ning ka need aastad, kui hoone lagunes nii kiiresti, et tundus isegi päriselt ära lagunevat. Aga ei lagunenud. Novembrist 2010 on ta külastajatele avatud. Ning muuseumiööl oli rahvast tulvil.    

Raja kõrval, aga õnnelik ikkagi

Käisin SEB Maijooksul. No mitte osalemas, see oli siiski puhtalt naiste üritus. Mina viibisin seal kui abikaasa autojuht ning sõbralik kaasaelaja.
Abikaasa oli väga tubli, tehes 7 km kõnni läbi 55 minutiga. Lisan, et sellele eelnes 2,5 km soojendust ning sama palju lõõgastust. Põhjus: auto sai parkida Pirita Selveri juurde, tee äär oli umbes sinnani autosid täis.
Pärast jooksu räägiti, et tegemist oli Ida-Euroopa suurima naistele suunatud üritusega. Nüüd olen minagi selle rekordi kaaomanik, sest kuidas naine sinna oleks saanud, kui ma poleks viinud!
Võibolla kuulusin minagi varem nende kilda, kes väitsid, et metsa all on ruumi küllalt, mine jookse, sörgi või kõnni! Miks peaks seda tegema ühes kohas ja ühel ajal? Nüüd ma enam nii ei mõtle. Hulgas on hoogu. Mitmekesi on minekut.
Ka Tea lubab järgmisel aastal platsis olla ning võimalusel oma mitteametlikku tulemust parandada. Raske saab muidugi olema, sest ilm oli tänavu käimiseks tõesti hea ning meeleolu veel parem.
Muidugi oli ka neid, kes lõpujoone ületasid, surm käekõrval, aga enamus tõesti naeris, lustis, lehvitas omadele ja võõrastele. Ning Ivo Linnale, kes naisi starditornis teele saatis.
Mina lehvitasin ka. Mõnele tuttavale, aga eriti Teale, kes kihutas, pats tuules. Jõudu kõigile!