Kuidas lennata neerupuudulikkusega

Korfu on ikka ilus saar küll. Rohelist loodust, kiviseid randu, sinist merd. Jalutad promenaadil, sooja no nii 25 kraadi. Eestis kisuvad inimesed samal ajal hõlmu kokku ja salli ümber kaela.

Kõigele lisaks veel Albaania. Noobel hotell, küll pisut hoolimatu suhtumise tõttu juba esimestel aastatel oma hubasust minetav. Sinine meri, hüple sisse - rand, kurat, on väikeste kividega - ja uju terviseks. Kuni sool silmaümbrused kibedaks muudab.

 Kõik oleks olnud ja jäänudki kenaks, kui väljasõidul Paxose ja Antipaxose saarele poleks juhtunud saatuslik. Hüppasin laevalt otse sinisesse merre, tegin mõõduka tiiru, et ujumiskord kirja saada, tulin tagasi, vahetasin käteräti varjus ujumispüksid. Kõik pidanuks nagu korras olema, aga süda hakkas läikima. Liiga ilus on vist, mõtlesin.

Aga oli hoopis muud. Õhtul hotellis tulistasin voodi ja vetsu vahet. Tüütavalt tihti, sealjuures. Järgmisel päeval lebasin juba pooljõuetuna. Tagasisõidupäeva hommikuks hoidsin end küll vertikaalis, aga jõudu polnud sugugi.

Jõud lõppes viimaseni lennukisse istudes. Pildi viskas vaikselt tasku. Vapper Tea seisis 3 tundi ja 15 minutit püsti, sest abikaasa lebas, keel rippu, kõigil kolmel istmel. Ühelt istmelt tuli lahkuda Kairil, kellel stjuardesside istumisriiul polnud õnneks just kõige kehvem vahetuskaup.

Tänan südamest südamearsti, kes siiski ka natuke lootust andis. Et ma kallist kodumaad ja ilusat isamaad ikka oma silmaga näeksin.

Nägin. Niikaua, kui ratastooli istusin ning kiirabitöötaja kanüüli kätte torkas. Siis tuli nuuskpiiritusega tutvust teha. Algasid haiglapäevad, kus vaikselt vabanesin neerupuudulikkusest.  
Foto: PEETER ARRO
Pildil: Kannataja ja need, kes tema pärast kannatasid.

Kui vikerkaare otsa all oli rahapada

Ühesõnaga, nüüd olen ma siis EKL-i liige. Ja seda liiget kutsuti kohe liidu 90. aastapäeva tähistamisele Draamateatris ning väikesele väljasõidule Käsmu, muu hulgas Loomemajja.
Väljasõit oli mõnus. Kohve ja pirukad. Luuletused Leelo Tunglalt ja Contralt. Õhtusöök meremuuseumis.
Istusime ühe seltskonnaga köögis. Kartulid aurasid laual, punane kala helkis taldrikul ning pliidi all praksusid halud. No niisugune pilt, et seda raha eest kuidagi ei osta.
Viskasime pilgud aknast välja. Mere kohal kaardus vikerkaar. Võttis väikest viisi hingetuks. Looduse ilu ja sooja toa kooskõla.
Välja toodi rahvatarkused. Et vikerkaar joob vett. Et selle ühe otsa all olevat rahapada.
Otsekui meie jutte kuulates võttis vikerkaar suuna kaldale lähemale. Aga kirjanikud jäävad kirjanikeks. Ei hakanud keegi jalgu lahti võtma, et pajale merre järele sammuda. Et kui kaldale tõstab, toome ära.
Mina läksin veel nii jultunuks, et soovitasin: las kannab tooja selle kulla väärtuse lihtsalt liidu arveldusarvele. "Seepärast need kirjanikud nii vaesed ongi," tõdeti seepeale.
Aga õhtu oli ikkagi imeilus.

Nüüd olen ma siis oodatult ja ootamatult seal!

Ühel ilusal päeval, täpsemalt 28. augustil 2012, võeti mind Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Rohkemat poleks ma oma elus sellel suunal osanud loota. Ei julenudki loota.
Aga siis küsis Jürgen Rooste, kes pidas mind aastatelt nooremaks kui ma olen, et kas ma ei tahaks. Et noorem inimene või nii. Ning kirjutas soovituse.
Mõtlesin veel mõne hea ja sooja soovituse paluda. Helistasin Jaan Kruusvallile, kes nüüd juba kahjuks sealpool. Ta ütles oma murduval häälel, et too raamatud Lasnamäele, loen läbi. Luges. Kirjutas. Patsutas õlale. Olime tuttavad Maalehe endisaegadest. Pealegi oli ja on ta mu üks lemmikkirjanikke.
Seejärel küsisin Olivia Saarelt, kes mitu mu luulekogu toimetanud, et kas ma tema arvates... Jah, ta arvas küll.
Siis otsisin üles Lehte Hainsalu, kes Söödi lasteluulevõistluse hindamiskogu esinaine. Ja mul sellel väärikal võistlusel üks võit kirjas. Tema küsis vastu, et kas ma polegi veel liige.
Hoogu sattununa kirjutasin Jaanus Vaiksoole. Tema vaikiv nõusolek läks samuti liidu poole teele.
Et asi ikka kindel oleks, palusin Contral läbi FB mõelda, kas minusugune hilisküps võiks olla valmis selleks sammuks. Tema arvates olin. Teiste arvates olin ka. Nad elagu! Mina ka.

Kui Urtjas hulgub jälle tuul

Kummaline asi see vananemine. Hallist habemest saan ma aru, aga sellest mitte, et sügised nukramaks muutuvad. Kuid muutuvad. Õhtud lähevad varem pimedaks ja hommikud udusemaks.
Tahaks olla kusagil mujal ja hoopis teisiti, kuigi voodis on ka hea ning pakettaknad hoiavad kohaliku kliima eest.
Viimasel ajal olen palju mõelnud oma isa kodukülale Urtjale. Jah, muidugi, mis küla see ka oli, vilets maa ja vaene rahvas, aga ega ma sinna põldu harima ja palkmaja ehitama lähegi. Läheksin lihtsalt otsima. Midagi.
Mida, pole ma endale veel selgeks teinud. Aga ma kujutan ette, kuidas ma seal seisan ja kuidas tuleb tuul. Umbes nii, nagu isa matustel, kui ma sealsamas Urtjas seisin ning isa mälestuseks lugesin.
Võibolla on see niisugune tuul, mis viib ka kaasa. Nii ei julgegi ma üksi minna. Samal ajal tahaks sel hetkel just üksi olla.
Vähemalt praegu mõtlen ma nii.

Pilte Püha Vaimu kirikust. Oli sügisõhtu

Mul on elus teinekord õnne kohtuda nendega, kellega ma nagu poleks pidanud kunagi kohtuma.
Moekunstnik Mari Kanasaarega, kes "Printsessi voodikohendaja päevaraamatu" pildid tegi. Või Jüri Arrakuga, kes "Sõnad iseeneses" illustreeris.
Või veel mitmete ja mitmetega, näiteks poetess Olivia Saarega, kes võtavad ka väikeseid, peaaegu tühiseid asju teha tõsiselt, nagu nendest sõltuks ei vähem ega rohkem kui kõik.

Jüri Arrak tuli "Sõnad iseeneses" esitlusele Püha Vaimu kirikusse ning lausus lihtsaid ning sooje sõnu raamatu ja koostöö kohta. Ning jagas väga vahvaid autogramme. Aitäh!

Õnn iseeneses oli muidugi ka see, et Mirtel Pohla ütles pakkumisele jah, võttis luulekogu, kõpsutas kiriku rõdule ja luges sealt küünlavalgel luuletusi sellise häälega, nagu näitlejannad ikka loevad. Vähemalt need, kes armastavad sidrunheinateed.

Pärast pani ta räti stiilselt pähe ning kadus vaikselt novembripimedusse. Aga tema öeldud sõnade kuma jäi. Võibolla on seal veel praegugi. Samas hoones, kus kunagi kõneles Balthasar Russow.

Või võtkem näiteks Piret Hansen, kes pealetükkiva haiguse hetkeks kõrvale lükkas, pilli võttis ning tubli tunni külma kannatas, et mängida puhast ning ilusat muusikat, äratada meie alatasa uinuma kippuvat südant.

Minu meelest oli see imeline õhtu. Üks neist, mis paneb uskuma, et uued hommikud on väärt seda, et neid oodata.

Tänan kõiki, kes on (minusse) uskunud.
Ja neid, kes on vaevaks võtnud midagi teiste jaoks teha.

Fotod: SVEN ARBET

Tuvisitt ees, seltsimees Võsa järel

Ühel sügisesel laupäeval oli mul võimalus osaleda ühel tänuväärsel ettevõtmisel. Nimelt kutsus mu poja kodukool vanemaid talgutele, et vabastada pika ajalooga maja pööning veidi lühema ajalooga prügist.

Prügist vabanemine iseenesest on ilus ja üllas toiming, lisaks veel tuletõrje-eeskirjade järgimine. Hommik aga kujunes huvitavaks ka emotsionaal-esteetilises võtmes. Ning tõi meelde ühe pühapäevaõhtuse saate ETVs.
Võtsime rivvi. Rivi ülemine ots ulatus pööningule, alumine tänavale prahti ootava veoauto juurde. Oli tunne nagu aastaid tagasi, kus ühtsust sai kogu maailmale näidatud just üksteise kõrval seismisega.
Siis läks lahti. Sulle, mulle, temale, järgmisele mehele, tema kõrval seisvale kõhnukesele naisele. Siis kadus tükike koli juba trepikäänaku taha ning prantsatas minut hiljem autokasti.
Üllatus-üllatus, aga laka peal konutanud kraami hulgas hõivasid kindla liidrikoha stendid, mis omal ajal kandsid kommunismi ideid. Või vähemalt valet. Ühed valetasid stendile, teised lugesid või vaatasid seda. Kõik tegid näo, et uskusid, mõned ehk uskusid ka. Aeg oli selline – ENSV.
Stendidele järgnesid toolid. Ülemuse pehmemad, lihttöötaja kõvemad, disainilt selgelt nõukogude aega liigitatavad. Siis kirjutuslauasahtlid, isegi tuhatoosid välisnurgas. Ning tuhatoosides kustutatud sigaretid.
Mis sul kontorirotina ikka teha oli, sirgeldasid midagi paberile ja pärast tegid suitsu ning võtsid pitsi konjakit! Et kui ülemuselt pähe saad, on pea natuke pehmem.
Olukord oli telesaate omaga nii sarnane, et polnuks üllatus, kui sahtlite ja toolide järel tulnuks mööda treppi alla ka seltsimees Võsa, kõiketeadev, kuid samas ettevaatlik muie näol. Võtnuks peidupaigast pudeli lõunavabariikide konjakit ja valanuks pitsikese...
Konjakit, tõsi, laka pealt ei leitud. Küll aga kaheksa madratsit, hulk kokkukägardatud pakkepabereid, paar tuletõrjekappi ning kolm mereväelase üleriiet, kuldsed nööbid ees. Ning muidugi tuvisõnnikut, lausa ohjeldamatus koguses.
Miskipärast meenutas tuvide väljaheide ENSVd. Suurt tööstusettevõtet, kus mu isa oli ohutustehnika insener, lisakohustusega ka tuvidele midagi niisugust serveerida, mis nad igavesele unele suigutaks. Et õitsev sotsialism hallika korra alla ei mattuks.
Ometi vaatan ma võimalusel telekast seda “ENSVd”.Teiseks on kahju, et asi tõesti nii oli. Et me mängisime seda mängu kaasa. Lehvitasime lippe, marssisime, puhusime fanfaari. Kirjutasime kirjandeid sellest, et peame leiva eest tänama kombainerit, leivakombinaati, aga eelkõige seltsimees Brežnevit, kes sel kõigel sündida laseb.
Aga oli mis oli, näe, läbi elasime. Natuke valetasime, natuke slikerdasime, natuke võtsime “tööd koju kaasa”, ostsime althõlma ka mõne paari “kuluvaid”, aga nüüd elame kapitalismis.
Need, kes meile ENSV ajal teksasid müüsid, on – kui neid 1990. aastatel juhtumisi ära ei koksatud – lugupeetud ärimehed. Meie oleme aga ikka need, kelle jaoks paar korralikke teksasid on väga oluline väljaminek.

Millal maksan kodupaiga võla?

Kodu puudutab valusalt.Eriti siis, kui seda enam pole. Jah, maja on, ümber ja uhkemaks ehitatud, aga minu jaoks kadunud. Vaid siis, kui kuulen ta aadressi, käib valus tuksatus läbi. Mõne hetke pärast see vaibub. Lohutan end sellega, et olnu pole ju vaid olematus. Olnu on see, mida sa endaga kaasas kannad.
Tegime Viru-Nigulas, kus mu kodupaik alguse saab, Ene ja Pillega ühe ilusa raamatu.Jah, julgen öelda, et tõesti ilusa. Merike Arbeti kujundajakäe läbi.
Esitlesime seda paljude rõõmsalt nukrate inimeste seltsis. Pärast sõime üheskoos head pirukat.
Tagasi sõites tundsin, et osa võlga elu ees on vist makstud.