Tants pöörijoonel

Muidugi pole elu veel möödas.
Lihtsalt sügis ... on üllatavalt lähedale tulnud.
Iga aastaga on ta valusam. Natuke viimasem kui eelmised.
Kuidas olla nii, et nende viimaste ning selle päris viimase peale ei mõtle?
Eks ikka ennast taga ajades. Tehes seda, mida on parem varem teha. Olles vajalik.
Pealegi, sügist on vaja ju ka kellegagi täita. Olen siis vabatahtlikult nõus.
Tunnen end nagu äsja pressitud, purkides settiv õunamahl.
Tõde tõuseb ja vale vajub, selgus saabub.
Igavik laseb õhtuti end ära tunda.

Kui keegi saab alles 25

Sügis on muidugi, teadagi, loomulikult ja otsekoheselt tärkava kurvameelsuse aeg. Seda saab muidugi veel võimsalt võimendada. Näiteks kooli algus. Abikaasa sünnipäev. Tuttavate sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad. Augusti lõpp ja septembri algus on ausalt öeldes otsekui märklaud, mis täpsetest laskudest auklik. Siis on hea võtta pliiats ja midagi kirjutada.
Päeval, mil mu täditütre poeg Marko sai 25, kirjutasin nii:
"Mõneti on maailm üks kummaline ring. Osad jõuavad peaaegu et kohalegi, teised alles alustavad. Kusjuures alustajad peaksid nagu olema eelkäijate kogemuse võrra rikkamad.

Õnneks vist pole. Nii saame ikka minna ja minna, ikka tuult tallata, ikka pilvi püüda, ikka kogeda, nutta ja vanduda, rusikaid rõõmus taeva poole raputada, ise mõelda ja otsustada, üldistada, luua oma filosoofia, saada ise kõige targemaks, näidata maailmale, kuidas tegelikult peab, olla otsekui olümpiavõitja, loopida oma lillekimpe pealtvaatajate suunas, suudelda ning olla suudeldud, lasta vahuvein vahuveini järel taeva poole ning veidike ka klaasi, siis sellest kõigest väsida, vaikselt vananeda, lükata ise oma teooriad ümber, vanduda alla, leppida, kibestuda, veidi aja pärast leida elurõõm hoopis väiksemates asjades, rõõmustada iga algava päeva üle, kevade üle, suve üle ja lõpuks isegi sügise ning talve üle, selle üle, et lehed tõmbuvad kollaseks ja punaseks, et hommikuti on hall maas, et mets kohiseb õhtuti tumedalt, et tähed kukuvad ning meie saame seda näha, et kusagil kraaksatab hiline vares ja siis jääb kõik vaikseks, nii vaikseks, et on kuulda, kuidas su enda süda lööb.

Kõige selle järel on hea minna tuppa, kohendada kallitel inimestel, kes juba magavad, tekki, istuda korraks tugitooli, kuhu ulatub ka tänavalambi valgusvihk ning kuulata, kuidas kell tiksub aega hommiku poole.

Pane lootusega edasi, Marko!"

Pilt on varastatud Marko kontolt FB-s.

Kommid ja kange jook

Ühel varasel hommikul, peaaegu paarkümmend aastat tagasi, sõitsime Maalehe bussiga Pärnu poole. Mina Pärnusse, Olev Anton aga ühte suurfarmi, sihiks kohtuda lüpsisüsteemi torude pesijana töötava naisega.
Naine oli Olevile kirja saatnud. Öelnud, et kuigi tema sissetulek pole suur ning ta on oma kolme lapsega üksi, on meel siiski rõõmus.
Olevi hing sai kirjast liigutatud. Tõtt öelda oli ta ka üsna kergesti liigutatava hingega mees. Mitte niivõrd ajakirjanik, kui aja kirjanik. Kõndis ja tundis. Ning selle, mida tundis, pani kirja. Mis tegelikult on ju meie töö juures kõige raskem. Kirjutada nii, et teised tunneksid midagi sellist, mida ka sina tundsid. Andku uudistetreialid siinkohal mulle andeks!
Ühesõnaga, sõitsime Pärnu poole, kuni Libatse kandis palus Olev bussi kinni pidada. Ta läks kohalikku sööklasse – nurgas oli igatahes ka baarilett – ja tellis pool kilo komme. Ning 100 grammi viina. Võibolla teise saja veel lisakski.
Viina jõi Olev ära, et hing sees veidigi rohkem vaiki püsiks. Kommid viis ta lastele.
Mõne nädala pärast kirjutas Olev selle naise loo südamelt ära. Sellest, kuidas lapsed laua taga kodu pilti joonistasid, igaühele oma toa tegid. Ainult isale mitte.
Ma lugesin ja nutsin. Olev oli suur meister nutma panemise alal.
Võibolla tuli see sellest, et ta kirjutas ainult oluliselt. Rääkis inimesega, märkmeid ei teinud, lasi siis mõttel mitu nädalat laagerdada ning pani kirja. "Oluline jääb meelde," ütles ta selle kohta. Kahju, et ajakirjandusteoreetikud sellest mõttest kinni pole hakanud.

Ainult minu kogemus

Vene ajal irvitati käibelause üle, et jälle käidi kusagil kogemusi vahetamas. Sest kogemus on oma iseloomult ju selline, et vahetada seda ei saa. Igaüks peab ikka ise kogema.
Nüüd, kus ma juba hea hulk aastaid maailma kogenud olen, tahaks ma kogetut üha rohkem edasi anda. Tütrele ja pojale näiteks. Rääkida, mida ma tundsin nõukogude ajal Aseris koolis käies, sügisõhtuti aias õunte kukkumist kuulates, ülikooli ajal esimest korda veinist veidi uimane olles. Üle diskosaali põranda kedagi tantsima võtma sammudes. Kuumaõhupalliga lennates. Oma isa turvakodus külastades.
Kogemusi on tohutult. Nagu ka teeotsi, mille kohta ma tean, kuhu nad viivad. Seda ka Eesti kaardi mõttes. Olen olnud kõigis Eesti linnades ja tublis sajas külas veel takkapihta.
See, et kogemusi edasi anda ei saa, teeb kurvaks. Elad ja elad, aga ükskord on su töö ja vaev kuulutatud tühiseks ja vaimunärimiseks. Justkui elanuks ma mitte teistele, vaid pelgalt iseendale.
Võibolla aga ongi mõistlik hoopis iseendale elada. Ning kui teised tahavad su künnivagu vaatama tulla, siis las nad tulevad. Kui ei, künna ikka edasi. Ning õhtuti istu tugitooli, võta kann õlut ja ole endaga rahul. Loota, et teised seda sinu eest teeksid, on asjatu.

Kohtumine Sulev Olli pojaga

Kui siin maailmas üldse midagi üllatavat on, siis elu ise. Ning meie kaasasündinud võime selles üllatust näha.
Mõned head aastad tagasi mõtlesin oma nime Sulev Oll peale ja kaalusin, kas ma olen ainus sellenimeline või jagan seda au kellegi teise-kolmandaga.
Selgus, et ma polegi ainus. Üks Sulev Oll elas sel ajal Saaremaal Tornimäel ja oli ka Maalehe tellija, teine elas Kose kandis ja tegeles põllumajandusega. Seega, tõenäoliselt ka Maalehe tellija. Või vähemalt nende teemade huviline.
Mõtlesin, et oleks uhke kõik kolm Sulev Olli kokku kutsuda ja üks pilt teha, allkirjaks Sulev Oll, Sulev Oll, Sulev Oll. Mõte püsis jõus seni, kuni mu endine kolleeg Merike Pitk naases oma maakodust ja ütles, et tema nägi, et üks Sulev Oll puhkab juba Tornimäe kalmistul.
Mul oli kahju nii sellest mehest, keda ma kunagi polnud näinud, kui ka sellest mõttest, millel kunagi polnud enam määratud teoks saada.
Maailm on aga, nagu öeldud, üllatusi täis paik. Küsisin nädalavahetusel Saaremaal ühelt paati sikutavalt mehelt, mis tema nimi ka on. Ja tema küsis vastu, et sina oled siis Maalehe Sulev Oll. "Mina olen Sulev Olli poeg!" jätkas ta.
Kuradi kuradi kurat, kuidas üks päev ja üks mõte võivad muutuda! Rääkisime ja lubasime meile vahetama hakata. Ning ta lubas, kui mõnikord taeva poole vaatab, kõnelda ka oma taadiga ning talle öelda, et on minuga kohtunud. Sest mulle ja meie võimalikule sugulusele olid nad mõelnud varemgi. Nagu mina mehele, kes nüüd on seal pilve peal.

Oma küla tüdrukutega

Klassikokkutulek on teadupärast ohtlik ettevõtmine. Eriti, kui pole kolmkümmend aastat kokku saadud. Siis võib teiste vanus pahviks lüüa. Endal pole ju teadupärast vigagi. Aastad on küll läinud kui lind, kuid ikka nooreks jätnud mind, meenub laulusalm. Võibolla polnud mul meeles küll mitte käige täpsemalt, aga sisult ausalt.
Olgem teistki viisi ausad: polnud neil teistelgi häda midagi. Valdavalt võis klassiõdesid-vendi veel äragi tunda. Karguga keegi ei kõndinud, kepile ei toetunud. Mõni oli tüsedamaks läinud, teine seevastu kõhnunud.
Eriti tore oli muidugi näha oma küla tüdrukuid. Ikkagi üksteist aastat ühist kooliteed.

Lasime end kolmekesi üles võtta. Kel huvi, olgu öeldud ka nimed: Virge, mina, Tiia.
Foto autor: keegi neist, keda pildil pole, aga kohal olid.

Kui elada kuulsas kuningriigis

Vaatasin eile õhtul telekat. Vaatasin isegi kauem kui olen harjunud. Üle kesköö. Ning isegi uni ei tikkunud silma. Läbi teleka tegelesin oma minevikuga. See on keskealiste inimeste üldteada viga. Ollakse kusagil keskjoonel ja ei teata, kas minna edasi või jääda seisma ja vaadata tagasi.
Mõistus ütleb nagu, et tuleks edasi minna. Elada kaasajas. Õppida selgeks igasuguste keerukate tehniliste seadmete kasutamine. Kuulata raadiojaamu, mida muidu ei tahaks.
Kusagil sisemuses aga piniseb miski, mis ütleb: aitab küll! Jää seisma! Mõtiskle parem mineviku üle ja leia üles need tõed, mis su tegutsema panid. Või siis leia need valud, mis omal ajal lõpuni valutamata jäid.
Kõike seda polegi nii vähe. Teinekord tuleb ta lainena ning toob kananaha ihule.
Näiteks siis, kui tähistatakse Inglise kuninganna troonil olemise 60. aastapäeva. Ning lavale tulevad Tom Jones, Elton John ja teised.
Vaatad ja hüüatad pojale, et näe, mis "meie ajal" oli. Siis vakatad. Järelikult oleme me ise alla kirjutanud tõsiasjale, et praegune pole enam meie aeg. Et see on kellegi teise aeg, mida me lihtsalt vähem või rohkem passiivselt kõrvalt vaatame.
Oleme praeguse aja armuleivasööjad. See armuleib tähendab, et me saame veel vaadata, mis maailmas edasi juhtub. Kuigi see, mis juhtub, pole enam meie asi. See tuleb nagu telekast. Nii kaua, kui kõht tühjaks ei lähe. Veel ei lähe, aga varsti võibolla küll. Siis kui kuninganna ja tema staarid on juba läinud.
Aga praegu: nad elagu! Ning tehku kontserte, mida poole ööni vaatame. Nad on veel elus ja see lohutab meid.