Rääkisin Kuressaare Gümnaasiumi 11 C klassis endast ning oma luuletustest. Muidugi oli hingevärin ka sees. Õnneks läks vist korda. Sest Kristi Kandima kirjutas asjast kooli ajalehes nii:
On reede ning kirjanduse tunni alguses on õpilaste seas palju sagimist. Kõik on veidike ärevil, kuna seekordne tund ei ole tavaline. Nimelt 27. novembril külastas meie kirjanduse tundi Maalehe ajakirjanik ning luuletaja Sulev Oll.
On reede ning kirjanduse tunni alguses on õpilaste seas palju sagimist. Kõik on veidike ärevil, kuna seekordne tund ei ole tavaline. Nimelt 27. novembril külastas meie kirjanduse tundi Maalehe ajakirjanik ning luuletaja Sulev Oll.
Kohe alguses kustutab luuletaja klassis tuled ning süütab küünla, tekitades klassis hubasema oleku. Luuletaja räägib sellest, kuidas ta napilt telerisse ei pääsenud, millest üks luulekogu tekib, kuidas ta oma esimese täiskasvanutele mõeldud luulekogu avaldas ning loeb meile luuletusi oma kogust „Öö mõte on kuus“.
Tüüpiline viimase tunni elevus on kadunud ning kogu klass on vajunud luule lummusesse. Oll räägib oma luuletustest väga avameelselt ning räägib ka iga luuletuse juurde jutu, millest see räägib või inspireeritud on.
Siis võtab luuletaja ette ühest läbipaistvast kaustast ühe pataka A4 valgeid pabereid ning sõnab, et need on tema uusimad luuletused. Need on lausa nii värsked, et kirjaniku sõnul loeb ta neid esimest korda ette. Ta lisab, et nendest peaks ilmuma luulekogu aastal 2010 ning meie oleme esimesed, kes neid kuulevad.
Tõesti tekib meelitatud tunne. Eesti üks tunnustatud luuletajatest loeb meile, ühele väiksele klassile keset kirjanduse tundi esimest korda ette veel kuulmata, avaldamata luuletusi. Eks see ole mõndaviisi ajalooline hetk.
Luuletustes on vahvat sõnamängu ning paneb imestama, kui geniaalselt lihtsalt need tehtud on. Veel enne tunni lõppu loeb Oll meile ette oma võiduluuletuse, millega ta Kalju Lepiku luulekonkursi seegi aasta ära võitis. Neid ridu kuulates ei teki kellelegi pähe küsimus, et miks.
Luuletaja loeb oma viimased read, aeglaselt langetab lehe, klass plaksutab ning ongi tund läbi. Väga kiiresti kuidagi..
Tüüpiline viimase tunni elevus on kadunud ning kogu klass on vajunud luule lummusesse. Oll räägib oma luuletustest väga avameelselt ning räägib ka iga luuletuse juurde jutu, millest see räägib või inspireeritud on.
Siis võtab luuletaja ette ühest läbipaistvast kaustast ühe pataka A4 valgeid pabereid ning sõnab, et need on tema uusimad luuletused. Need on lausa nii värsked, et kirjaniku sõnul loeb ta neid esimest korda ette. Ta lisab, et nendest peaks ilmuma luulekogu aastal 2010 ning meie oleme esimesed, kes neid kuulevad.
Tõesti tekib meelitatud tunne. Eesti üks tunnustatud luuletajatest loeb meile, ühele väiksele klassile keset kirjanduse tundi esimest korda ette veel kuulmata, avaldamata luuletusi. Eks see ole mõndaviisi ajalooline hetk.
Luuletustes on vahvat sõnamängu ning paneb imestama, kui geniaalselt lihtsalt need tehtud on. Veel enne tunni lõppu loeb Oll meile ette oma võiduluuletuse, millega ta Kalju Lepiku luulekonkursi seegi aasta ära võitis. Neid ridu kuulates ei teki kellelegi pähe küsimus, et miks.
Luuletaja loeb oma viimased read, aeglaselt langetab lehe, klass plaksutab ning ongi tund läbi. Väga kiiresti kuidagi..
No comments:
Post a Comment