Null-klassist alates EPAs

Maaülikool palus mul kirjutada, mida üks Tartu Ülikooli lõpetanu maameestest arvas. Arvasin küll. Umbes nii:
Õieti poleks mul mingit õigustki Maaülikoolist kõnelda. Mu kõrvad ei kuulnud lapsepõlves linnulaulu, vaid tehase ööpäevaringset ragisemist.
Veel pole mul õigust Maaülikoolist kõnelda, sest ma ei õppinud Tartus mitte agronoomiat, vaid ajalugu. Ka spordiühinguks pole mul olnud mitte “Jõud”, vaid “Kalev”.Sel hetkel aga, kui ma nägin pealt vilistlaste kojutulekut, tundsin, et ma tahan teile kirjutada, öelda, kui suured, tõsised ja vägevad te olete. Sadu ülikondades mehi, hääl kui kõuekõmin. Sadu väärikaid naisi, maa sool ridikülides kaasas. Kui hea, et te olemeas olete, see tohutu vägi. Läbi maalt lahkumiste, läbi koolide kinnipaneku, läbi postkontorite kinnipaneku, läbi kõige kinnipaneku, mida saab üldse kinni panna, olete teie ja meie alles. Pidage vastu, tehke tööd, andke tööd. Andke ka tuld. Ka jaaniõhtul ja jõuluõhtul. Tules heliseb meie ajaloo hääl. Ning leegi vabisevast varjust vaatavad vanemate hinged. Just teil on kohustus neid mõlemaid hoida. Sest te olete maale, meie emale, kõige lähemal. Linnas on selleks liiga valge.
Ütlen teile puhtast südamest: mu nina pole enam püsti. Kui TRÜsse tulles võibolla libastusin korraks rajale “meie ja teie”, siis nüüd pole seda enam ammugi. Pealegi kappate te ülikoolina nii pikkade sammudega ja lööte üles niisuguseid paleesid (kaasa arvatud seesama peoplats, spordipalee), et vaata ja imesta.
Jah, ma imestangi. Nagu ma imestan ka oma lellepoega, teie vilistlast Lembit Metsist, kellega me koos kooliteed alustasime. Tema EPA-s null-kursusel ja mina Aseri Keskkoolis null-klassis.
Lembit, kes lõpetas mehhaniseerimise punaste kaantega diplomiga, oleks võinud minna teaduse teed – selline pakkumine talle tehti. Aga ta läks põllule. Tema armastatuim pilt lapsepõlvest oli ju see, kuidas ader mullakamarat ümber pöörab.
Sel sügisel küsisin lellepojalt, kas tal kombainihooaeg pole vahele jäänud. Õnneks ei ole. Ja kuidas sa jätaksidki, kui sa juba rohkem kui 40 aastat oled sügiseti kasvõi korraks kombainirooli istunud. Mis see on? Küsige Tammsaarelt! Ja kui viimane juba lahkunud peaks olema, vastan ise – see on armastus.
Tunnen hästi veel üht EPAkat ja näen teda maad armastamas. See on minu omaaegne pinginaaber Tiit Kaasik, diplomeeritud agronoom. Võibolla ta ei armastagi isiklikult niivõrd nisu, porgandit või värsket kurki, küll armastab ta maad. Meie esivanemate jalajälgedega paika. Ta ei löö isegi kingakontsa kõvasti vastu maad, nii suur on tema austus ja armastus.
Nii et meil on ühised sõbrad, maaülikoolikad. Veart sõbrad!