Kirjanikega kringlit söömas

Kringel on iseenesest üks kõver ja mõnus asi. Soolane kringel on mõnus seepärast, et ta on soolane ja kosutab ihu, magus kringel on mõnus seepärast, et ta on magus ja kosutab hinge.
Eriti mõnus on muidugi kringlit süüa koos kirjanikega. Ühes ruumis, see tähendab. Sest minu ja kirjanike vahel on pisuke sein.
TEA kirjastuse lastekirjanduse osakond kutsus küll meid kõiki (kõrval on tükike kutsest), aga teised olid kirjanikud, mina ühe raamatu autorist ajakirjanik.
Kohal olid niisugused nimed, et pahatahtlik oleks ühe hoobiga võinud hävitada vähemalt pool Eesti lastekirjanduse elavast ajaloost.
Tuli Heljo Mänd, siis Ira Lember. Aimee Beekman. Aino Pervik. Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härm. Jaan Rannap, Harri Jõgisalu. Helle Laas. Rein Põder.
TEA lastekirjanduse lõkkel tuld all hoidev Olivia Saar pidas sütitava kõne sellest, mis on juba olnud ja sellest, mis veel tuleb. Kergitas saladuskatet, ühesõnaga.
Ja muidugi olid platsis kunstnikud. Iginoor Silvi Väljal. Ülle Meister. Viive Noor. Milvi Torim. Reti Saks. Priit Rea. Valdek Alber. Ja teised. Tõsine summ ja sumin.
Nii me neid kringleid seal siis sõime. Soolast ja magusat. Lõpuks lonksasime, va kuripatt, ka pisut konjakit ja kohvi ning hammustasime magusat kombut peale. Siis läksime laiali, kingiraamat kaenla all.
Minul oli kaenla all ka tükike lapsepõlve. Ja uskumatu tunne, et elus võib minna nii, nagu iialgi ei usuks. Aga kui ei usu, ei lähe ka.