Thursday, November 26, 2015

Õigupoolest on kummaline olla lapsevanem

Kirjutasin ühe allkirja lahtrisse "Lapsevanema nõusolek". Seejärel jäin mõttesse: ilmselt mina olengi siis lapsevanem. Näiteks selle 18-aastase ja minust pikema poja vanem. Beritist ma siinkohal ei räägigi.
Mis lapsevanem ma ka olen? Minus pole vajalikku väärikust, rangust, kindlameelsust. Mulle endale oleks hooldajat vaja, kes vaatab, kas ikka pluus laitmatult puhas ning kingad viksitud. Mina ise pigem tormaksin kohe teele.
Miks ma teele tormaksin? Sest miskisugune rahutus pesitseb minus. Teha tahtmine (kuigi samas olen loomult pigem mugav), tunnustuse võitmise soov.
Kuigi ma saan aru, et ilmselt jään selleks, kes olen (olen seda olnud ju liiga pikki aastaid), askeldan ikka edasi ning tunnen igast väiksemastki edusammust rõõmu.
Aga et millisele dokumendile ma siis alla kirjutasin? See oli töövarju päeva tõend. Poeg, kes jäi üldisest töövarjurongist maha, tuli minuga kaasa "Terevisiooni" saatesse ja nägi, kuidas askeldab manager, kuidas tegutseb jumestaja, veab pluusi alla mikrofonijuhtme helimees, filmib kindla käega kaameramees, säravad sõbralikud saatejuhid, higistavad külalised, kelle jaoks on telesse tulek harjumatu. Aga mis seal ikka harjumatut on, trambi telemajani, astu uksest sisse ja juba oledki eetris!

No comments: