Tuesday, November 17, 2015

Ei tea, miks me sugulasi juurde soovime

Kui oled olnud üksik laps, harjud teatavate eesõigustega. Näiteks lusikaga purgist moosi sööma. Olen nüüd juba küll pisut ümber kasvanud, aga ikka läheb lusikas lipsti moosi sisse ning kulp supi sisse. Ja siis otse suhu.
Need, kellel pärimise asjad veel ees seisavad, võivad olla üksikutena ka suhteliselt õnnelikud. Mitte et kõik endale saate. Tihti leiate ära viskamise kurbust rohkem kui endale jätmise rõõmu. Küll on tore, et kellegiga ei pea jaotades riidu minema ning seejärel aastaid tummana üksteisest mööda käima.
Vananedes hakkad aga oma juurte juures kobama ja otsima neid, kellega sind seob lausa bioloogiline side. Mina olen leidnud neid küll ja pisut rohkemgi, kui oodata või soovida oskasin.
Riskantne ettevõtmine küll, aga mõnegagi neist olen kokku saanud ja lõbusalt aegagi veetnud. Näiteks kahe Viljandist pärineva õega, kes on minu isa täditütre tütred.
Soovitan, täitsa vahva on. Kohtad 50-aastasena inimest, kes ka 45-50 aastat juba mööda maamuna ringi kõndinud, aga kellega tee pole varem kokku viinud.
Aga et kus ma nad leidsin? Esiteks pingutasin mälu, siis käisin Geni´s ning seejärel Facebook´is.

1 comment:

k said...

Ma ikka mõtlen sinust, Sulev, nagu vanemast vennast, kellest ma puudust tundsin kunagi. Nüüd oled sa siis olemas :-)
Ja veel mõtlen ma, mõtlesin juba ca 40 aastat tagasi, et saatuse poolt oli see väga alatu nüke, et me kunagi samal ajal Kanguristile ei juhtunud. Aga nagu vanasti öeldi.. iga asi juhtub omal ajal. Või veidike hiljem.
Hea, et on sugulasi!